Vahel pole muud lahendust kui omastada agressori mentaliteet!

 Hei-Hei.  TEATE MIS? Üks kohtuasi on lõppenud ja mu laps on kaitstud. Õigemini tema vara. Mu laps on kaitsud nii oma isa kui minu eest. Ja ma ei saaks olla õnnelikum.  Eks see kohtuasi oli ka natuke selline naljakas, et ega ma ei teadnud kust läheneda - aga kuskilt ma laustasin ilma mingi lootuseta ja praegu olen ma tulemusega rahul. Ma ei taha detaile jagada, sestmeil käis istungil mitu korda läbi lause, et sellel teemal pole kohtupraktikat ja vaidlusi olnud ja see on selline erakordne juhtum.  Aga täpselt nagu ma alustasin oma võlablogiga - vahet ei ole kuidas ma sellesse olukorda sattusin - lahendamist see vajas. Ja meie kohtusaaga lahendus paneb mind täiega mõtlema, et meil oleks niivõrd palju vähem elatisvõlglasi sellise lahendusega - pidades silmas justnimelt neid, kes ei maksa elatist, sest "see ei kulutata lapse peale".  See polnud küll meie teema aga lõpplahendus sobib tegelikult nendele mõlemile juhule väga hästi minu hinnangul.  Ja kõik on easy. KÕIK toetused  (Pe

Hei-Hei.  Teate, mul tegelikut polegi suurt midagi öelda - üks tibu on millest rääkimist edasi muudkui lükanud olen on peaaegu täiesti koorunud ja ma tahtsin teigea praegu lihtsalt VIBE'i jagada. Ja no nagu arvata oskate, siis ma postitan siia lihtsalt  mitmeid VÄGA HEA vibega muusikat. Kui te vaatate neid lugusid üle, siis kujutage omale lihtsalt ette, kuidas ma lihtsalt mööda tuba ringi tantsin nägu peeretamas ees, nagu hambad ei mahuks suhu ära. Ja kuna need on tegelikult ka kõik sellised manifesteeriva sõnumi ja vaibiga lood, siis ma kujutan neid lugusid siia pannes ette,  et selle kuulaja teeb sama - tantsib mööda tuba ringi. No vähemalt nägugi peeretab peas.  (Muusika) maitse  üle ei vaielda aga VIBE üle ka mitte.  "You ever heard the word pronoia?  It`s the opposite of paranoia. PRONOIA.  The belief that the world conspires in your favor.  I wake up like "I don't chase I attract" Universe has got my back La la la lucky me Must be my energy I decided it'

Hei-hei.  Pole ammu olnud siin. Mis siin ikka - ma ei oska kirjutada midagi. Mu elus valitseb rutiin. Ma olen selle üle väga tänulik. Sellist sisemist rahulolu iseendaga ja eluga ma kogen elus ilmaselt esimest korda.   Vahepeal on toimunud esimene kohtuistung. Väga-väga sürreaalne kogemus oli see. Ütlen etteruttavalt, et midagi veel pole läbi ega otsustatud ja sellepärast ma detaile ei jaga täna veel.  Aga räägin sellest päevast natuke. Igatahes avaldus ei tulnud väga hea. Mu jurist ei olnud üldse motiveeritud ka ja too hommik veel rääkisime telefonis ja ta ütles, et meil ei ole eriti tugev case ja ma peaks leppima x ja y asjadega - minimaalsega. Mul oli kodus veel isegi peale juristi kõnet hinges täielik rahu. Ma olin nagu "kõik mis peab tulema, see tuleb"  Siis kui juba teel olin ja poolel teel meenus, et dokument on "MUST BE" ja ma jätsin rahakoti koju oli hetk kui midagi muutus ja ma täiesti nutsin, et "okei, ma panen relvad maha, ma lepin selle x ja y -mii

 Hei-Hei.  See Audis on pigem neile suunatud kes mu võlablogile kassa elasid. Igatahes eelmine postitus oli ühest koorunud "tibust" kes kandis nime "õppisin ennast kehtestama ja ei leppinud vähemaga kui sellega mida õigeks pean" või "olen õppinud enda (seisukohtade) eest seisma", sest no see on üks peamisi põhjuseid miks ma sellisesse olukorda sattusin oli "väärastunud minapilt" kes uskus, et ta pole midagi väärt.  Aga siin on teile teine koorunud tibu. Ma olen 2k klubis!!!! Ja täiega uhke enda üle. Okei, tegelikult ma tean, et kui ma ei oleks nii kehvasti partnerit valinud, siis ma oleks siia juba varem jõudnud aga no see päev on käes. Ja eriti heaks teeb meele teadmine, et vahet pole istegi kas arvestada seda netos või brutos.  Mul tekitab judinaid kui ma teatud olukordades leian end bottelt, et varem ma oleksin x või y olukorras "jah" või ei oleks lihtsalt julgenud "ei" öelda.  Ehk siis ma olen NII-NII tänulik, et oli inime

 Hei-hei.  Head uut aastat kõigile.  Eelmise aasta lõpus sain ma elu käest "kontrolltöö" ja siia ei jõudnudki. Siis juba oli aeg tibud kokku lugeda ja pidada plaane ja läbirääkimisi selleks aastaks. Aga alustame algusest peale.  Te teate isegi, et ma olen isna emotsionaalne inimene - seega minu jaoks tähtsad need "hetked". Ja ma mäletan koi saabus see heck, kus ma reaalselt tundsin:"Nüüd ma olen valmis lahti laskma. Ma olen andestanud, kasvanud, õppinud ja ma olen lihtsalt valmis lahtilaskma". Ja reaalselt saadab mind vabadus kui ma mõtlen mida ma võiks tunda kui ma mõtlen asjadele "minuga juhtunud on" jne. Minuga on juhtunud ainult üks asi - ÕPPISIN ja sellega kaasneb kuidagi nii uhke tunne. Ei mingit viha, kurbust, midagi. Kui ma mõtlen sündmustele, siis need ei tekita ühtegi tunnet. Aga kui ma mõtlen milline tee on läbitud ja õppetund saadud, siis valdab nii uhke tunne.  Muidugi pidi elu mulle kohe ka "kontrolltöö" saatma. Ma ei tea,

Hei-hei.  Ma nägin täna sellist und, mis pani mind mõtisklema teismeea kahtlase seltskonna peale kus ma liikusin.  Kui ma olin 14 jsaadeti meid suvelaarisse, kus mulle eriti ei meeldinud. Ma jõudsin sinna 2 päeva hiljem ja mul oli raske kuhugi sissesulanduda. Ma helistasin emale mitmeid kordi järgmiste päevade jooksul, et mul on seal väga halb olla ja ma väga-väga tahaksin, et ta mind koju lubaks. Mind päästis sellest raagrist 4 päeva hiljem meeletu kõhuvalu ja oksendamine. Ma helistasin siis emale, et laagri õde kutsus mulle kiirabi ja tõenäoliselt on tegu pimesoolega. Ta lihtsalt karjus mu peale, et temagipärast võin ma ära ka surra ja lülitas oma telefoni välja. Nii ma läksin oma elu esimesele operatsioonile üksinda. Väga hirmus oli - ma ei teadnud mida narkoosistki oodata. Kui mulle mask ette pandi, siis kõlaks mu viimane mõte umbes nii:"Ma PEAN üles ärkama (ehk siis ei tohi ära surra), sest muidu on ema väga õnnetu, et tema viimased sõnad mulle olid, et ma võiksin ära surra.&