Kes maskab? - MINA MAKSAN!
Hei-hei!
Lähisuhte vägivalla teema on NII-NII suur ja lai, et ma panen siia vahepeal ka teisi sellega seonduvaid teemasid. Ja enamus ajast jäävadki need olema nagu eelmistest postitustest välja tuli:"maa ise olen süüdi, et minuga sellised asjad juhtuvad" AGA "ma ei süüdista ennast, sest need tulevad lapsepõlvest kui ma ei saanud midagi teha, sest ma olin alles laps ja ma olengi lihtsalt rumal inimene."
Igatahes, see on praeguseks viimane rahaga või võlgadega seotud postitus. Nagu te pealkirjast aru saite maksan ma taaskord midagi - seekord siis maksan ma kiirlaenude asemel riigile oma vanemahüvitist tagasi.
Igatahes kuna mu eesmärk on see, et ohvrid hakkaksid nägema agressiorite mustreid siis ma alustan täiesti algusest - rasedusest,
Kui ma rasedaks jäin - see oli poole aasta jooksul kolmas!!! kord. Esimene kord me otsustasime koos, et teeme aborti. Peale seda jäin ma väga-väga ruttu uuesti rasedaks - seal oli nii väike vahe, et ma pidin minema spiraali paigaldama, aga arst ei soovinud seda päevade ajal teha ja jäi panemata - seega oli preservatiivide kasutamine ainuke võimalus - pillibeebi oli mul juba olemas ja neid ma enam ei usaldanud. Õigemini ennast pille võtma ei usaldanud.
Väga kiiresti tuli teine rasedus ja ma ei tea mis see oli aga ma leidsin millegipärast, et ma ei taha öelda härrale ja tegin salaja aborti. Ja vahetult peale seda tuli ka esimene katse lahku minna. Igatahes ma jäin NIIIIII lollisti vahele selle teise abordiga, et ma ei saa siiamaani aru kuidas ma nii rumal olen - ma pistsin tseki omale koti ja jätsin selle sinna. Ega ma tegelikult ei teadnudki, et ta mu käekotti läbi tuhlab vabal ajal. Kuni selle hetkeni kui härra mulle ütles:
.jpg)
Ja nii ma kolmas kord aborti ei teinud. Ma ei julgenud seda teha iseenda kehale enam ja see katse lahku tast minna jääb ka sinna teise abordi perioodi ja ma lasin end ära veenda, et nüüd läheb kõik paremaks. Ja tema tahtis nii väga beebit oma jutujärgi. Lisaks jälle see, et ma rasestusin kolmandat korda otsa nii kiiresti, mis siis, et me kasutasime preservatiive.
Ja nii see elu meil käis - täna olen lits ja homme olen maailmaparim ema. Ülehomme nõutakse isadustesti sest "MA TORKASIN KONDOOME LÄBI JA RADSELT SA LITS KÄISID TEISTE JUURES". Ja mina olin segaduses. Ma olin juba nagunii harjunud elama mõtteviisiga mida te eelmises postituses lugesite - aga ma olin selleks hetkeks juba täiesti "kadunud" iseenda jaoks. Üks päev valatakse armastusega üle (selles protsessis nimetatakse seda lovebombinguks ja järgmisel päeval on sõim, süüdisused ja kõik on paha. Ohver on selleks hetkeks nii suures valveseisakus, et vältida tülisid ja teise ärritamist, et teda enam ei ole kohal. Pole aega ega energiat märgata reaalsust ega hetke- sest kogu resurss läheb sellele, et vältida järgmist tüli. Aga sellest räägin ilmselt veel mingites postitustest konkreetsete näidete ja piltidega.
Igatahes, kolmandat rasedust ma katkestama ei läinud. Üsna varsti sain ma taaskord lovebombingut (Ehk mind valati armastusega üle) ja lisaks tehti ettepanek, et ta soovib, et ma töölt ära tuleksin, sest esimese lapsega ma ei saanud rasedust nautida ja käisin koolis ja tööl siis nüüd võin seda nautida ja ainult koolis edasi käia. Aga ma olin selles meeleseisundis, et "iisssaand kus ta mind ikka armastab ja muutub lapsega normaalseks ja me ei tülitse enam ja mul on niipalju rohkem aega hoolitseda asjade eest mis minu puhul teda ärritavad. NAISED, ÄRGE OLGE SAMA NAIIVSED! - LAPS EI MUUDA KATKIST SUHET PAREMAKS - ainult raskemaks läheb - isegi siis läheb raskeks kui lapse saab paar kellest kumbki pole psühhopaat või nartsissist.
Selle aja sees mis ma ca 3 kuud töötu olin käis härra välja plaani, et tema saab sealt riigist kus töötab küsida VH selles summas mis on eesti ja tolle riigi VH vahe ja nii saab mulle ka VH jääda. Plaan tundus ju hea. Kes jätaks seda kasutamata? Selline võimalus on ju täiesti olemas.
Igatahes kui mul kõht natukenegi välja paistma hakkas teatas härra, et mingu ma nüüd tööle, kas ma tõesti arvan, et ta mind üleval pidama hakkab. Saate aru, mul on seda kirjutades ka ikka veel nii loll tunne. Mida ma siis üldse õige mõtlesingi??? MA EI MÕELNUDKI! Ma oma lovebombingu mullis uskusin iga tema ilusat sõna. See teema meil õnneks kaua probleeme ei tekitanud, sest piisas telefonikõnest, et ma tulen homme tööle. Aga ma ei saanud ega hakanud nõudma töölepingut, leppisin käsunduslepinguga. Mina nägin seda sellisest küljest, et kui sünnituseni vastu pean ja siis VH peale hakkab jooksma elan üle. Ma ei olnud just positsioonis kus ma valida oleks saanud - ja seda mitte sellepärast, et rasedaid diskrimineeritakse vaid sellepärast, et kodurahu huvides ei soovinud ma kuulata kuidas härra mind üleval peab. Saite juba isegi aru - selleks hetkeks käiski minu elu "kodurahu huvides".
Niimoodi ma siis viimase vindini tööl ja koolis jälle käisin kuni beebi ära sündis. Etteruttavalt ütlen, et kool jäigi kahjuks pooleli selles hullumajapuvetis toimuva tõttu. Sellele järgnes see, et me koos dokumente kokku korjasime - mu koolitunnistus, käisime sünnitunnistusi tõlkimas jne ja härra sai esitada avalduse teise riiki. Esimene avaldus ei sobinud ja kooli pidi uue tõendi väljastama ja uue avalduse dokumendid saatsin ma talle kõgest 11 päeva enne kui kodust jalga lasin. Teate miks asjad sealt edasi kulmineerusid nii kiiresti ja nii hulluks? Sest ma olin LÕKSUS. Härra tundis end kindlalt, et nüüd ma olen TEMA OMA. Kuhu ma lähen kahe lapsega, kaelani võlgades, sõpru sisuliselt ei ole, kuhugi minna ei ole. Isegi mu ema oli alati tema poolel. Kui ma aeg-ajalt ikka vastu üritasin hakata siis ta oli nüüd kindel, et nüüd mul pole valikut kui vaikida. Ja selle kindlusega tuli ka temal julgust juurde.... Aga teate mis oli kõige suurem viga mis me temaga mõlemad tegime? Me mõlemad alahindasime minu tugevust. Ma toopäev kui ära tulin veel hommikuse rüseluse järel viskasin vihaga kõk oma riided prügikottidesse - kaasa ma neid ei saanudki siis aga no jumal nendega.
Kui hommikul ta mulle vastu pead lõi mitu korda järjest rusikatega siis nähes, et ma asju pakin hakkas see idioot pannkooke tegema (muidu ei kõlvanud isegi kohvi endale ise teha). Oli lausa nii abivalmis, et oli valmis minema ekstra minu maitsesoovi järgi moosi ostma. Ja see ongi lovebombing. Kui ta sai aru, et ma plaanin lahkuda siis ta "vahetas maski" ja muutus jälle nii armastavaks inimeseks, tegi komplimente, tõstis mu pedestaalile, et ma nii tähtis ja nunnu jne - sellepärast ei saagi ohver tulema. Ta läheb sellel hetkel segadusse ja hakkab lootma ning mõtlema:"aga äkki polegi asi nii hull?!"
Igatahes kui ta mu moosi jutu peale ükskõikse vastuse peale sai aru, et mul lahkumisega tõsi taga siis hakkas uus trall pihta, et piimapulbrit ei tohi kaasa võtta, mähkmeid ei tohi võtta ja mida kõike ei tohi. Kas ui need ei mõjunud siis hakati lapsega manipuleerima. Ausalt ma kahtlesin minekus miljon korda. Mul oli nii hirmus, et kuidas ma hakkama saan. Ma ei teadnud sellel hetkel veel isegi KUHU ma lähen aga ma teadsin, et sinna ma ei jää. Aga sellepärast, et ta last ja temale vajalike asjadega hakkas manipuleerima otsustasin ma naiste tugikeskusega ühendust võtta - ma sain aru, et ma ei tule siit lahingust üksinda välja.
Tulles nüüd õige teema juurde tagasi siis olime kodust läinud ja asjad hakkasid paika loksuma kui sõbranna tõï välja, et härra tööl ei käi aga elab väga mugavalt. Ma olin nii suure stressi ja pinge all, et ma unustasin selle avalduse täiesti ära. Igatahes küsisin ta käest kas ta sai seda VH vahet siis. Ja vastus oli täpselt selline:
Noh, ma otsustasin teda uskuda. Mõtlesin, et esimesel korral avaldus ei läinud läbi ju siis mu sessioonõpe ei sobinud ja tema uhkus ei luba öelda, et "ei saanud" vaid ütleski, et loobus. LOLL MINA jälle. Ükshetk kadus Härra aastaks täitsa ära - vahepeal saatis paar sõnumit, et kuidas lapsel läheb ja no mul oli elu lill selle kohapealt. Ja siis tuli mulle nõue sotsiaalkindlustusameti poolt, et ma pean 6 kuu eest oma vanemahüvitise neile täies mahus tagasi maksma. Okei noh. Midagi polnud teha ka - härral oli eesõigus saada teise riigi VH, sest mul polnud TÖÖLEPINGUT. Ma ei võtnud end VH ajal töötukassas ka arvele. Kui te mõtlete, et ma olen loll, siis mõelge julgelt. Ma olen mõtetes teiega ja täpselt samal lainel. Ma ei imesta, et ta tegelikult taotles omale terves ulatuses VH aga ma arvan, et ta oli kindlasti juristiga konsulteerinud sel teemal. See oli väga süstemaatiliselt üles ehitatud. Kogu see töölt ära tulemine ja siis töölesaatmine kui kõht juba paistis.
Puhtalt inimlikust omadusest tegelikult olin ma koguaeg häiritud:äkki ta ikka saab seda VH aga ise lapse elus üldse ei osale ja kirjutasin sotsiaalkindlustusametile. Aga nende vastus oli selline:
Ma ei tea mida teie siit välja loete aga mina mõistsin seda kirja nii, et tal on õgus saada seda kahe riigi summa vahet nii nagu ta ütles, et taotleb ja ma ei hakanud rohkem torkima. Teate küll- paska pole vaja torkida - läheb haisema. Sellel hetkel veel ei olnud mul nõuet ka. Igatahes seadus on töölepingule ålesehitatud, seega tuleb mul lihtsalt leppida sellega, et ma nii rumal olen ja oma rumaluse ees vastutust v¨tta.
Eriti hea nali oli see, kui ma sain selle nõude ja küsisin härra käest uuesti, kas ta siis sai teise riigi VH ja ta ütles ikka ei. Seda küsisin sellepärast, et SKA-le ei sobinud messengeri screenshot tëndusmaterjaliks, et ma ei teadnud, et ta seda sai. Aga ma sain nii hea materjali asemele (see on juba peale seda kui ma olin teadlik oma nõudest):
Kogu see lugu lahenes lõpuks nii, et lastekaistetöötaja omalt poolt pani ka mingi kinnituse teele, et Härra pole sel perioodil meie elus osalenud kui ta seda raha sai ja sellest päevast kui ma tugikeskusse läksin vähendati mul ka summat - mingi tuhande euro võrra. No vähemalt see tuhat eurotki. Aga siin tuli õhku nii naljakas "küsimus" kuidas ma tõestan, et midagi pole olnud? Ehk siis kui tõestamine on minu õlul siis kuidas ma tõestan, et ta ei osalenud lapse elus aasta aega? Mul pole kirjavahetusi - üldse midagi. Kuidas ma tõestan midagi mida pole?! Hea, et lastekaitsetöötaja koostatud dokument sobis.
Ega ma seda hetkel ei maksagi otseselt ise. Tasaarveldus tehakse peretoetustest. Ja siis tuleb härra oma õigustega rinda taguma. Mis ma öelda oskan - ta on oma õigusi osavalt ära kasutanud ja mina olen loll. MA OLEN NIIIIII LOLL. Muud polegi. Sellessuhtes olen ise süüdi, et usaldasin ja naiivne olin. Elu tegi omad korrektuurid. Ja millega mina tegelesin? "kodurahu huvides". Nagu mu eestikeele õpetaja armastas öelda, siis "loll on loll olla." Lisaks käivad siin olukorras mu kohta laused:" Lollidelt tulebki ära võtta" ja "loll saab kirikus ka peksa." Kool jäi ka lõpetamata.
Ma tunnen, et ma juba olen ärritunud jälle sellele teemale mõeldes, seega ma lõpetan selle teema siin - saite poindist aru - lasin omale koti pähe t¨mmata.
Ja ma tean, et ma jätan endast väga lolli ja rumala ja naiivse mulje (tegelikult olengi) aga ma ei jäta sellepärast seda postitust kirjutamata . Ma olen jõdnud arusaamale, et ma ei pea seda blogi pidama süüdistava paljastamise/mustamisena. Aga ma saan seda kasutada teadlikkuse tõstmiseks.
Ehk siis need kes ei julge ohvrirollist väljuda - olge tähelepanelikud PRAEGUSE hetke üle, mitte ärge mõelge kuidas järgmist kodustüli ennetada. Minul on need ka siin tagantjärgi tarkused.
Ja nendele inimestele kes on ohvri lähedal. Teate millest ma kõige rohkem puudust tundsin? Kui mu jutus oli ebakõlasid siis oleks võinud keegi mu käest lihtsalt küsida:"kas sina valetad või sulle valetatakse?". Ma mõtlen ühele konkreetsele vestlusele ja mul on tänaste teadmistega niii-niiii piinlik. Ma ei saanud arugi, et mulle mingit paska pähe toodetakse - aga see jäi selle inimesega viimaseks vestluseks - sest "ma ajan sellist jama suust välja". Lihtsalt üks lihtne selge küsimus - tean,tean - "äkki tegi käkki" aga ÄKKI MA OLEKS SIIS VAREM ARU SAANUD??? Aru saanud, et ma olen lovebombitud, gaslightitud, väärkoheldud, naiivne ja rumal plika.
Teine asi millest ma kõige rohkem puudust tundsin oli see, et inimesed üritasid mind aidata siis kui mind ei saanud aidata - sest ma olin nagu loitsu all. Ja nad andsid alla. Ja kui ma olin valmis seda loitsu murdma siis ma olin nii üksi. Jah, mul oli tugikeskus ja see imeline chat kust sai alati tuge jne, aga ma olin nii üksi sest mu kõrval polnud ühtegi nii lähedast inimest, et ma saaksin lihtsalt kellegi õlale toetuda ja ennast haletseda ja tühjaks nutta, et siis edasi minna. Isegi mu ema ütles, et ma ei tohi tema koju minna. Ma olen muidugi väga-väga tänulik neile kes olid olemas ja aitasid ja loodan, et te seda lugedes ei solvu - sest saate isegi aru, meie tutvused olid kõik üsna värsked.
Kui te näete, et teie lähedane on sellises olukorras, siis teadke, et te ei saa teda aidata kui ta seda abi vastu ei ole valmis võtma aga te saate esitada suunavaid küsimusi, et inimene hakkaks ISE MÕTLEMA kas kõik ikka on õige ja korras. Ja alles siis kui ta selle teadmiseni jõuab - saate olemas olla sealt lahkumise ja elu ülesehitamisega. Ma ei tea, andke kasvõï googldeamiseks märksõnad nartsissism, gaslighting, lovebombing - kõik need mida siin järjepidevalt kasutan. Sest teate mis ma ütlen - kui kooselu oli hull siis lahkudes läks hullemaks. Narts hakkab nagu väike laps kommipoe riiuli ees "jonnima". Aga parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Tean ka ühte näidet kus on sekutud niimoodi, et ohver veetakse minema sellise inimese juurest - aga selle jaoks peab sul selle ohvriga olema väga lähedane suhe - vastasel juhul tõrjub ohver sind eemale ja läheb oma hullumajapuhvetisse tagasi.
Ja pealkirja juurde tagasi tulles, siis nii nagu minu võlgadega, nii nagu perearsti teemaga ja nüüd VH teemaga - Härra käib rahulikult ringi ja räägib, et mina teda ära kasutasin ainult. :D:D Ma kujutan ette kui ärakasutatud tunne võib olla kui alati keegi teine tema süstemaatilised pettused, uudishimud ja mugavused kinni maksab.
Ja siit teile 2 juhendit:
1) Narts ütleb sulle ette millised on tema kavatsused. Nii naljakas oli seda tagantjärgi lugeda, et tegu polnud naljaga nagu ma sellesse siis suhtusin:
Ja teate ta tegelikult ütles mulle ka seda, et tema ex enne mind, talle politsei oli kutsunud vägivallatsemise eest aga politsei oli teda takka kiitnud ja tema eksi ei jäädud uskuma. Ma naersin selle üle tookord. KUI INIMENE ÜTLEB SULLE KES TA ON, SIIS USU TEDA! Mina lõpetasin ka Maraci laual peale ajupesu kuidas keegi mind ei usu ja "isegi uurija noogutas kaasa ja ütles, et olidki ära teeninud." See pilt kõlab nagu nali aga kui sa sellises vestluses oled siis mul on ainult üks soovitus - jookse ja ära tagasi vaata. Täpselt nii ju sisuliselt läkski. Hea, et ta välismaalt töölt ära ei tulnud.
2) Kuidas Nartsud ära tunda? Nartsissimi all kannatav inimene ei ole VÕIMELINE teatud sortide küsimustele vastama.
Siin on täpsem selgitus - ja ei ma ei karda kui mõni narts seda näeb. Nad ei saa ise aru, et nad haiged on ja ei tunne ennast ära. Kui nartsissim oleks ainult ravitav....
Teadlikkus on see mis inimesi päästab.
Muideks kuna meie valikud täiskasvanu eas on suuresti mingi ajani seotud tugevalt lapsepõlvega mida me ei saanud ise kujundada - siis ma usun saatusesse. Ju see on minu saatus. Ma olen tegelikult enda lohutamiseks välja mõelnud teooria, et ma pidin eelmises elus ikka halb inimene olema. Tõenäoliselt võtsin ma kelleltki midagi ära ja tegin kellelegi väga liiga. Äkki ma olin ise narts? - ja see oli minu karmaring - sest ma näen neid õppetunde mis need olukorrad mu elus on tulnud näitama ja ma võtan vastutuse. Kui ma olin halb inimene, siis ma olen selle kõik ära teeninud - aga sellega ka päeva lõpuks toime tulnud.
Ja ärge saage valesti aru, ma ei kasuta lapsepõlve vabandusena - vastupidi, ma näen ja tean, et probleem olen mina ja kus on minu nõrgad küljed ning see on andnud mulle võimaluse seda kõike teadlikult muuta. Aga need kes käivad ja õpetavad:"tee lihtsalt paremaid valikuid" siis mul on küsimus:"no kuidas? ma pole elutervet suhet kunagi näinud, kuidas ma tean paremini valida?"
Lihtsalt musta huumorina siia veel üks mu seltskonna inside joke, et kui mõistust jagati siis käisin mina raha varastamas ja nüüd olen maksnud ajupuudulikkusega seda raha tagasi. Kaotajaks jään ikka mina. 🤭 Ära üritagi - sul pole võimalustki nartsuga arutelu/vaidlust võita.
Teie loll.
PS! Koik postitused on minu enda kogemused/teadmised/arusaamad ja järeldused punktist kuhu ma jõudnud olen. Kui te kellelegi seda blogi jagate siis palun mainige ära, et see on minu kogemus - see ei ole puhas kuld. Siin on minu emotsiood ja tunded. Nartsissimist on mitmeid raamatuid kus on ilmselt tehtud ka faktikontroll.
UPDATE: Vastuseks kahele tulnud kåsimusele siis Jah on kyll natuke häbi rääkida nii isiklikest asjadest nagu abordid, tuua välja ka enda n¨rkushetked, naiivsusmomendid - ennast sisuliselt alasti v¨tta siin blogis aga fakt on see, nendest asjadest tuleb rääkida. Inimeste teadlikkust tuleb tosta. Ja nii nagu volablogiga - ma siiralt loodan, et vähemalt yks inimenegi tunneb ära, et ta on haiges suhtes (ja veel hullem kui koos lastega) ja päästab ennast ja oma lapsi. Siis on see juba seda väärt!
Kommentaarid
Postita kommentaar