Kui ebastabiilsusest saab harjumus....

 Hei-hei! 

Üks teema mis käib lähisuhtevägivalla - sellele eelneva ja järgnevaga kaasas on harjumus ebastabiilsusele. Ja see mõjutab nii paljusid valdkondi elus kasvõï sobiva töö leidmine. Miks ma sellest räägin? Sest ma olen lõpuks leidnud selle enda valdkonna mis mulle sobib, mul läheb igapäevaga aina huvitavamaks - ma olen hakanud tööd koju kaasa võtma, sest nii huvitav on. Need kes mind teavad kindlasti naeravad, et mis selles valdkonnas huvitavat saab olla - no te ei kujuta ettegi kui palju asju ma ei tea ja kui huvitavaid asju küsitakse - igatahes sobib see minuga nagu võti lukuauku. Mul on enamus ajast huvitav. Ehk siis minus on väljakujunenud see külg mis on nii harjunud ebastabiilsusega, et pidevalt muutuv olukord on minu jaoks turvaline.  Ma olen selle valdkonnaga nagunii tutvust teinud vaatenurgast "kui ma oleksin selles valdkonnas ettevõtja". Aga sinna jõuan ma ilmselt ükspäev siis kui ma tunnen, et mul igav hakkas. 

Aga vaatame nüüd seda ebastabiilsusega harjumist - Kolmanda eluaastani elasin ma korteritäis joodikutega - kellegagi arvestada ei saanud. Siis ma olin turvakodus, lastekodus ja lõpuks kasuperes. Kellegagi arvestada ei olnud. Kedagi usaldada ei olnud. Igasugune turvatunne oli puudulik.  Ma ei saa nüüd öelda, et kedagi kasuperes usaldada polnud - ma väga usaldasin kasuema. Ma olin väga kiindunud. Ja kõik sai auga välja teenitud - probleem oligi ainult selles, et ükskïk mille väljateenimiseks pidi liiga kõrget hinda maksma. Ma kolisin varakult kodust välja, sain varakult lapse, läksin kiiresti lahku, kolisin jälle teise linna ja siis vahetasin korterit, ja tõstsin sada kora aastas mööblit ümber kodus, kolisin uuesti jne. Ja koguaeg tegin ma seda põgenemise tundega. Tegelikult olen ma aru saanud, et mul polnud põgeneda vaja - aga niikui tekkis mingi stabiilsus, nii mina põgenein - seda kõike näen ma tegelikult alles nüüd. See ilmselt oli põhjus miks kooselu sitapeaga kestis 4-aastat - see oli niii turvaliselt ebastabiilne. Kuni see ebastabiilsus muutus stabiilselt ohtlikuks. 

Ma natuke seda eelmist lõiku kartsin kirjutada - mida te küll minust arvama hakkate. Aga mis siin parata see on reaalsus. Sellel on põhjus miks inimesed sellistesse olukordadesse ennast panevad ja nagu ma ütlesin olen ma nendele põhjustele ja ka kõige sügavamatele hingehaavadele otsa vaadanud - et kõigist maailmainimestest MINA enam sellistest olukordadest ennast ei leiaks.  

Ma sain sellest stabiilsuse errorist aru alles siis kui ma tööd vahetasin. Hiljem tehti mulle veel parema palgaga tööpakkumine aga ma keeldusin sellest just täpselt sellepärast, et ma sain aru kui kiiresti mul seal igav hakkab. 

Teine külg sellest ebastabiilsusest on see, et kuna ma olen harjunud nii kasuperest kui suhetest milles olnud olen - keegi peab alati ütlema/käskima/keelama/pooma. See on mul alles "in process", aga ma reaalselt igapäeva asju teen tableite järgi ja teen linnukesi. See on midagi millega tuleb ennast ümber kasvatada. Ja see nimekiri on mul väga detailne. Sealt leiab väljendeid:"pese wc-pott" "pane kõrvarõngad" "kammi juuksed" , "pese nõud," kuivata nõud" "pane nõud kappi" jne. Saate aru küll. Neid nii igapäevaseid asju oli vaja tegelikult harjumusteks ümberõppida. Ma tegin neid enne ka aga mitteregulaarselt või siis kui olukord oli kaoses juba - aga kui polnud enam kedagi käskimas - siis jäid nad tegemata. 

Kui sa tahad, et midagi muutuks siis pead sa ise muutuma. Ja kui ma vaatan ennast kasvõi aasta tagasi - ma ei tunne ennast isegi ära.

Kõige suurem ehmatusemoment muutumisega seoses oli nii minule kui mu lähedastele kui ma läksin ühe oma sõbrannaga tülli. See on veel üks asi mis selliste muutuste juures juhtub - sa lähed nende inimestega  kes su ellu ei peakski kuuluma ja ei mõju sulle hästi riidu ja inimesed su ümbert kaovad ära. Kui sinust on harjutud ülesõitma ja seljatagant minema siis need inimesed ei kannata kui sa hakkad piire seadma. Ja ma ei räägi siin "õpetamisest"- mis on nõme omadus mis mulle külge tulnud on vaid konkreetselt piiride seadmisest:"mina ei luba endaga niimoodi käituda". 

Aga see esimene "ma kehtestan ennast" lendas minul küll vastu taevast nagu ilutulestik. See oli nii kole. See sõbranna armastas pidevalt mu "seljatagant käia." ja ma olin ausaltöeldes koguaeg suhtumisega, et väga tore. Vähemalt ma näen asjade ja inimeste päris näo ära kui ta mul seljatagant mööda läheb. Kuni jõudis see hetk kätte kus ma oleksin pidanud viisakalt ütlema, et "kallis sõbranna, oli tore ja head teed minna. Tahad mu seljataga olla siis jäägi sinna. Sinu koht olgugi minevikus". Selleasemel ma purskasin nagu vulkaan välja. Mitte keegi neljast toas olevast inimesest ei osanud mitte midagi öelda - kõik olid shokis, sest ma ei ole selline. Ma ei karju inimestele ülevalt-alla näkku:"Sa oled L'ts, H''R, Prostituut". Aga too õhtu ma seda tegin. Ja sellele järgnes vaikus - ka see smbranna oli väga ehmunud, et ma niimoodi plahvatasin aga teate mis minu peas toimus kui see vaikus oli? Mul keerles peas küsimus:"Kas sa tësti rohkem ühtegi sõimusõna ei tea?" 

Sellessuhtes ma saan aru, et see oli kole aga mul on heameel. Väga ebatervelt aga ma tõmbasin piiri. Ma tõmbasin piiri, et ma ei luba endaga niimoodi käituda. 

Ja kõige suurem vahe oli tunda minu suhtumise muutuses. Vanasti ma kukkusin kohe depressiooni, et miks inimesed mu elust kaovad ja minuga halvasti käituvad jne aga nüüd ajasin ma ise selliseid inimesi oma elust välja. Ja ma olin tänulik sellele sõbrannale, et taaskord mu seljatagant oli läinud - põhimõtteliselt viis prügi ennast ise välja mu elust peale seda kui ma ta peale karjusin - ma oleks pidanud selle prügikoti varem uksetaha tõstma lihtsalt. 

Ma täna lihtsalt kodus ühe kliendi päringut töödeldes mõistsin, kui stabiilseks olen ma oma elu suutnud täna luua. Basicly võïksin ma munitsipaalkorteri ka ära anda - ja ma ei ole seda siiani teinud, sest see peab tagavaraks olema - et mul oleks alati koht kuhu minna. Lisaks pangakontole seisab mul kodust väljaspool sularaha, lihtsalt sellepärast, et see on turvaline. Mul on kahes korteris kapid kuivaineid täis - sest see on lihtsalt turvaline. Mu elus pole inimesi kes mind negatiivsusega alla tõmbaks - ja mis kõïgetähtsam: mul oli koguaeg tunne, et "koguaeg juhtub midagi" tegelikult olin ma konstantselt teiste inimeste lahginuväljadel.  Apteegikapiga panen tänase päevani metsa  - igakord haigeks jäädes avastan, et pekki, rohtusid pole. Aga küll selle ka ükspäev lahendatud saab. 

Selliseid huvitavamaid ja mittehuvitamaid juhtumeid tervenemise ja transformeerumise teel tuleb kindlasti veel - ja kuigi ma natuke põen mis te must arvama hakkate avaldan ma need ikkagi - sest see on lihtsalt reaalne protsess. Kui inimene otsustab muutuda ja teeb tööd "minapildi" parandamiseks, siis selle "uue minaga" tuleb õppida elama ja kusagil pole sellejaoks liiga selget juhendit. Vähemalt mina olen pidanud seda konkreetselt õppima kus on need uued piirid. millal suu kinni panna jne Ma olin vahepeal täiega hädas sellega, et kui ma üritasin inimestega argumenteeria siis ma muutusin lausa ründavaks/sõitsin inimesest üle. Mitte kusagil pole selget juhendit:"tõmba nüüd tagasi" vms ja ma olen täpselt selle kohapeal komistanud - hiljem muidugi vabandanud, et sorry tead, ei tunneta neid piire nii hästi veel. 

Ma tegelikult julgengi väita, et see teekond on olnud ohvist agressoriks ja siis alles normiks. 

Aga kokkuvtõttes on see teekond iseenda muutmisega väga tore. Isegi seda sõbranna asja mina naeran. Ma tean, et ma peaksin end pahasti tundma, et nii koledasti talle ütlesin aga ma tunnen sellele hetkele tagasi mõeldes uhkust enda üle ja ma ei tunne end pahasti, et see nii koledasti välja kukkus - see oli minu arenguteekonnal see moment kui "uks läheb lukust lahti ja saab uuele teekonnale asuda". Öeldakse, et ka halbade asjade eest tuleb olla tänulik - ja mina olengi. Ma olen isegi selle sitapea eest tänulik - ma poleks täna oma elus sellises punktis muidu. Ja seepärast öeldaksegi, et kõik juhtub põhjusega. Ma tahaks öelda, et ma ei saa aru miks see sitapea mu elus veel on - aga tegelikult ma aiman mis eesmärk sellel mu elus hetkel on. Aga sellest hiljem. 

Ja kokku võtangi selle jutu sellega, et ka see iseenda muutmine tagab stabiilse ebastabiilsuse. Või kuidas teile tundub? 

Igatahes, Elu on ilus! 

Päikest!