Mäng nimega "ohvrivõim"

Hei-hei. 

Ma tekkis eile see moment ja ma hammustasin läbi selle mängu milles ma sees olen ja tundub nagu ma seda kuidagi võita ei saa. 

Selle mängu nimi on "ohvrivõim". Reeglid on lühidalt öeldes "lihtsad". Sa lihtsalt pead teist inimest pimestama, et ta ei näeks oma võimalusi ega seda, et tema käes on võim. Ja juba ongi mäng võidetud. Aga ma seletan kohe lahti. Eile õhtul saatsin ma välja sellise kirja: 

Ja see on muidugi põhjus miks need postitused nii pikad ja lihusevad on. Mitte midagi ei saa välja jätta - jääb ju mulje nagu mina keelduksin perelepitusest? Aga alustame algusest. Ma "joonistan teile pildi meie lastekaitseüstseemist,  riiklikest abivahendisest ja selle mängust nimega "ohvrivõim". 

Kui kaks vanemat lähevad lahku, siis pildile joonistatult näeks see välja nii, et maa sisse tekiks lõhe. Ühel poole on vanemad ja teisel pool on laps. Ma kataksin selle lõhe  peeglitega igast küljest ja nimetaksin seda lõhe "Ego-ks" 

Ehk, siis, et minna oma lapse poolelel ja seista seal vankumatult tuleb sul seda lõhet ületades vaadata enda peegelpilti ja üle astuda oma egost - liiga suure tõenäoseusega ei ole see ilus. Ka teile olen ma hakanud tooma neid peegeldusi mida ma näinud olen - enamus postitusi on sisuga, mida mina valesti tegin/tegemata jätsin jne. 

Siin on mitu liiki vanemaid. On neid kes koos oma lapse nimel haaravad ohjad ja hüppavad sellest üle - saavutatakse kiirelt ja võimalikult valutult kokkulepe. 

Teine liik on see kus üks või mõlemad vanemad ei suuda seda ei suuda ületada siis tõenäoliselt ilmub lapse seljataha lastekaitsetöötaja. Nüüd ma annan siin lastekaitsetöötajale alternatiivnime "nööriviskaja" ja vanemad võtavad abi vastu ja saavutavad kokkulepped natukene valulikumalt. 

Siis on kolmas liik: mina kuulun sinna kolmandaase liiki. Kus on agressor ja ohvri suhe ning agressor ei ole võimeline aktsepteerima, et tema midagigi üldse tegema peaks või valesti teinud oleks. 

"Nöörid" mida lastekaitsetöötaja ehk nööriviskaja viskab kannavad nimetust perelepitus, suhtluskord, kohus - abivehandid, et mõlemad vanemad kuristiku suudaks ületada ja seista oma lapse kõrval.  Või kui nöörid on liiga pingul, siis ka lastekaitsetöötaja kannab ära selle rolli meenutamaks, et asi pole vanemates ja nööris ning lõdvestab seda natuke, et see pinge all ei murduks. 

Ma loodan, et on piisavalt arusaadav. 

Nüüd tekib see olukord kus üks vanem haarab nöörist - võtab vastu pakkumise perelepitusse, terapeudi juurde, seeläbi vaatab oma peegelpilti ja jõuab lapsega ühele poole. See tekitab juba effekti kus teisel poolel võib jääda mulje, et lastekaitsetöötaja on valinud poolt. Aga ei - lastekaitsetöötaja on lapse poolt. See kummal pool vanem seisab on ikka vanema teha. Nüüd on selline olukord, kus mina olen lastekaitsetöötajaga ja lapsega ühel poolel ja me loobime nööri teisele poole kuristikku - lähme perelepitusse/paneme paika suhtluskorda...igat ettepanekut tähistab üks nöör. Mitte nartsissistlik inimene LÕPUKS haarab ühestki nööörist - hüppab ja saavutatakse kokkuleppe. Aga nartsule on see mäng. 

Väga palju kordi viskasime meie härrale nööri:"paneme suhtluskorra paika". Vähemalt 5 korda viskasime me talle nööri, et lähme perelepitusse. Ta ei haaranud ühestki - ta viskas need meile tagasi nõudmistega mida meie tahame. Ja kui meie poolt enam nööri ei lennanud ja ma otsustasin, et ma ei täida ühtehi tingimust võttis tema juristi ja viskas mulle nööri, et paneme suhtluskorra paika. 

Ma nõustusin. Talle oli seda ju niipalju pakutud, et patt oleks olnud keelduda. Aga te saate postituse lõpus äru, et see oleks olnud minu koht seda mänguü lõpetada selleasemel ma andsin talle võimu mängida seda nööriviskamise mängu edasi - lootes saavutada kokkuleppe ja lõpuks eluga edasi minna. Teiseks oli mul hirm, et kui ma ei nõustu, siis ta suudab seda pöörata nii, et mina ei ole valmis kokkulepeteks. Aga see oli asjatu - meilivahetused on ju kõik olemas. 

Kui me olime suhtluskorra paika pannud ja allkirjastanud (pildil siis nööei kinnitanud) siis ega härra üle kuristiku hüpata ei julgenud. Põhimõtteliselt hakkas ta jonnima, et "see nöör on peenike/liiga pingul/valet värvi" jne. Ja see mäng kestis seni kuni ma ära tüdinesin ja ütlesin:"AITAB, mina ei mängi kaasa. Nöör on kinnitatud. Võta või jäta!" 

Siis ilmus välja jälle härra jurist ja viskas järgmise nööri:"lähme perelepitusse". Ja ma ei haaranud sellest. Ma olin nii väsinud sellest eelmise nööri "mängust" et ma ei tahtnud enam. Tagataustal olin ma juba võtnjd juristi kes kohtusse minemiseks asjad ettevalmistaks ja üritasin ise asja venitada kuni minu jurist on valmis. Ja ma keeldusin tema juristi visatud nöörist. Tema juristile on manatud pilt, et mina ei soovi kokkuleppeid teha ja too jurist pöördus lastekaitsetöötaja poole. Aga mul oli lastekaitsetöötaja vastu usaldus olemas ja ma ütlesin, et mul uskus sellesse ei ole aga no s*tta kah. Lähme käime ära siis." Aga ma jätsin selle nööri lastekaitsetöötaja kätte. 

Varsti kirjutaas perelepitaja ja aja kokkuleppimisel läks minu poolt asi juba emotsionaalseks ja ma võtsin kaitsepositsiooni ja hakkasin ennast õigustama ja ütlesin, et teate mul pole sellesse nagunii usku ja jätame katki selle perelepituse asja. 

Sellepeale kirjutasid nii perelepitaja kui lastekaitsetöötaja, et ei ole mõistlik loobuda sellest variandist ja kohus saadab nagunii perelepitusse. Ja mina tundsin ennast survestatuna ning ütlesin okei, ühe kohtumise teeme ära. Aga teate sisetunne on sisetunne ja kui sa seda eirad, siis on perse. 

Ma tundsin end nurka surutuna, sest härra jurist hoidis ühelt poolt nööri, lastekaitsetöötaja ja perelepitaja hoidsid nööri teiseltpoolt ja pakkusid mulle seda "haaramiseks." (PS! Nemad ei survestanud, nemad olid nöörihoidjad esindades lapse huve). Ma tundsin nagu poleks valikut. Nagu ma seisaks seljaga vastu nurka. Aga ma sain sellel hetkel aru, et käige kõik kuradile. See mäng lõppeb ära. Ma ei anna sellele inimesele enam võimu. Ise keeldus perelepitusest niiet ärgu nüüd oma perse päästmiseks mulle ka seda pakkugu. MA EI PEA TEMA TINGIMUSTEL AINULT MÄNGIMA.

Märkus:kas te panite ikka tähele, et lastekaitse on lapse huvide eest väljas mitte minu poolel? Ta hoidis nööri ka siis kui härra seda viskas. 

Siis minu jaoks ilmnesid väga emotsionaalsed paar tundi. Ma tahtsin kirjalikult ka keelduda - ma ei julgenud. Ma ei saanud enda  juristi kätte ja mul polnud oma sõnadele tagatist. Ma isegi jõudsin pingest nutma hakata (ja, harjuge ära, et ma crybaby olen) aga igatahes kui pinge sai maandatud, siis ma saatsin kirja mida nägite postituse alguses. 

Ma olen härrale seda nööri visanud 5 korda ja ta ei haaranud seda. Nüüd tuleb meil mõlemil ära kannatada seda, et me lähme kohtusse - kuristiku põhi meie peegelpiltidega tõuseb üles ja see on kõigile vaatamiseks. Kehv päev. 

Aga vähemalt paneme sellele ühe korra ja lõpliku punkti. Kui kohus saadab perelepitusse - siis lähme. Aga mitte härra tingimustel. Mina nii ei mängi. 

Ja siis mul jõudis kohale, et KOGUAEG oli võim minu käes see haiglane mäng lõpetada. Lihtsalt öelda peale esimest (hiljemal juhul teist) pakkumist, et tead, sina neid vastu võtta ei taha ja mina sinuga nööriviskamist enam ei mängi. Aga ma ei saanud seda teha - ma kartsin. Kui ma olen endaga hästi aus, siis ma vist isegi ootasin, et ta võtaks kohtusse mineku eest üvastutuse?! 

Igatahes sai see mäng nüüd läbi. Ja lastekaitsetöötaja ei saagi muud teha. Tema võimuses ongi ainult lapse huvide eest beid nööre visata. 

Ja tegelikult on see käinud kõige kohta - agressor tahab mängida. Ja kui ohver kaasa mängib siis.... 

AgA kallis lugeja - kas te tabasite ära mis on tegelikult tähtis? Laps jääb üksinda teisele poole kuristilku. Tal on oma vanemaid vaja - ja seepärast on kõuge valutum hüpata "hopsti" üle ego. Kasuta selleks siis nööri nimega pereleüitus, suhtluskord või hüpske mõlemad käest hoides ja silmad kinni üle. 

Teie loll.