Räägime vabandamisest!

 Hei-Hei. 

See on ohver-agressor suhtes minu hinnangul üks kïge tähtsam teema millele tähelepanu pöörata. Vabandamine on üks asi läbi mille ohver teeb ennast väiksemaks ja agressori suuremaks. Seda saaks ka vastupisielt sõnastada  aga oleme ausad - nagu ma juba varem olen öelnud, siis agressor tegelikult "ei vali" oma ohvrit. Ta peatub seal, kus tal lubatakse peatuda. 

Ja ma teen kohe siin postituse alguses ettepaneku:LÕPETAGE VABANDAMINE! Miks ja kuidas selgub postituse käigus. Kahjuks on taaskord kõik kõigega seotud ja üritan seda lihtsalt kuidagi kokkuvõtta ja teemast mitte väga lailivalguda. 

Kui keegi teie ees vabandab või teie kellegi ees vabandate, kui palju te pöörate tähelepanu sellele KUIDAS seda tehakse? Hääletoon/Sõnastus/kehakeel.... 

Alustan siis natukene leebematest näidetest:

Ükskord mu noorem laps tegi külmkapi lahti ja ei pannud kinni. Aga lihtsalt juhtus nii, et niikui mina seda kinni panema hakkasin ilmus tema väike peake täpselt ukse trajektoorile ja ta sai külmkapi uksega vastu pead. Ja mina kohe kükitasin ja ütlesin"palun vabandust, et sa haiget said".  Ja järgmine hetk ma mõtlesin, et "oot-oot, MINA vabandasin praegu sisuliselt sellepärast, et LAPSEL on valus millegipärast, mida ta ise põhjustas. Ma kinnitasin lapsele, et tal on valus"  Jah, on palju oodata alla 3-aastaselt, et tema oleks osanud näha ohtu, et kui ta selle ukse alt ette tuleb, siis ta saab haiget,  aga vale on ka niimoodi vabandada nagu mina seda tegin. See ei olnud koht vabandamiseks. Selleasemel, et kükitada lapse kõrgusele ja vabandada oleksin pidanud ma kükitama ja tegelema selgitustööga miks külmkapi uks peab kinni olema ja see oli tagajärg, et selline õnnetus juhtus. 

Ja me õpetamegi juba oma lapsi asjatult vabandama. Lastega seoses teine näide, et mängides üks lööb teist ja siis lööja peab vabandama. Ma olin ka varem sellise suhtumisega aga ma leian täna, et see täielik jama. Üks laps lööb teist, sest ta ei osanud oma tundega toime tulla. See tähendab seda, et tuleks võtta mölemad lapsed ja vastavalt lapse vanusele mängida kasvõi mänguasjadega olukord läbi ja läbi selle saab ka päris pisikestele õpetada järgmine kord sellist situatsiooni rahumeelselt lahendama. Kui me käsime lööjal lapsel vabadnada, siis me anname talle signaali, et teised on tähtsad aga see tema tunne on tühiasi ja tema peab ennast alandama ja seeläbi teist inimest "suurendama"/tähtsustama.  (Jah, te voite mu terapeuti kiita, ta on minuga head tööd teinud). 

Aga jätame selle laste teema ja lähme täiskasvanute näidete sekka. Ma toon teile paar näidet vabandamisest ja siis mõlge kuidas teile tundub: 

"Palun vabandust, et sul valus on"

"palun vabandust KUI ma sulle MIDAGI halvasti teinud olen."

"Palun vabandust KOIGE eest" 

"Palun vabandust, et SEE katki LÄKS"

Ja nii edasi.... 

Kuidas need vabandused tunduvad? Saate mu pointile pihta? Nagu mis jama see selline on. Need pole mingid vanadused. 

Ma kirjutan selle nüüd lahti nii agressori kui ohvri vaatest eraldi. Postituse lõpupoole toon ka paar tööga seotud näidet. Ja alustan sellistest igapäevastest. 

Parim asi mida sa, olles vabandaja või see kelle ees vabandatakse, enda jaoks teha saad on esitada endale küsimus:"mille eest sa/ma vabandad/vabandan". 

Oluline on aru saada, et läbi vabandamise sa automaatselt pisendad ennast ja suurustad vastast. Kui sul on raske seda lauset mõista, siis kujuta ette omale kätte kaks samasuurust kuju - vabandaja muutub automaatselt väiksemaks ja teine suuremaks. Kas see mille nimel sa seda teed on seda väärt? 

Olukord kus teine inimene ennast ära lööb ja sa vabadad sellepärast, et juhuslikult seisid lihtsalt lähedal. Ja seda teevad väga paljud inimesed automaatselt ning see tuleb ära lõpetada. Alateadvusest tuleb lihtsalt endal signaal, et kui ma oleksin kaugemal seisnud, siis ta ei oleks end ära löönud - ja see on süütunne. Aga no miks sa alandad ennast sellepärast, et teisel valus oli? Esiteks pole see isegi mingi vabandus, et teisel valus on - need on lihtsalt tühjad sõnad. Teiseks sa isegi ei vabanda sellepärast, et sa oleksid haiget teinud (sest sa ei teinudki ju). Sa ei saanudki midagi teisiti teha, et teine end poleks ära löönud.  Soovitan pöörduda psühholoogi poole teemadega"tunnen ennast vastutavana teiste inimeste eest / tunnen end süüdi kui ma seda tegelikult pole". Sest see päästab sind kõigest järgnevast. 

Ärge nüüd väga kõvasti naerge (Mina tegin seda). Igatahes ma leidsin terve hunniku vabandusi mida härrale teele saatnud olen. 




Kas te saate aru millest ma räägin? Need ei ole vabandused ju. "Palun vabandust aga ma ei tunne ennast pahasti...." See on ju enesealandamine teise inimese ees koos kinnitusega. Ja ma loen neid sõnumeid ja näen, et ma teadsin - mõistusega. Ma teadsin, et mina ei ole süüdi, aga ma tundsin, et ma pean tundma süüd. Aga siin me jõuame eelmise postituse juurde, et lahendage oma sisemised teemad ära - siis ei ole sa enam juhitud mingist seletamatust süütundest ja ei alanda ennast inimese ees sellepärast, et sina talle vastik oled. 

Nartsudel on selline muster, et nad suhte alguses on kõige armastavamad ja hoolivamad inimesed. Su usaldus võidetakse nii, et sa reaalselt KÕIKE neile räägid. Ja siis kui on õige aeg nad toovad esile sinus süütunde mingi asjapärast mida sa tegin kunagi ammu enne teda.....ja nii sa lõpetad vabandades sellepärast, et sa talle vastik oled. 

Ja sellepärast ma ei saagi öelda, et tema on süüdi. Mina olen samapalju süüdi ja sama loll kui mitte lollim. Kui inimene ütleb sulle, et sa oled talle vastik, siis peab soovima head teed minna mitte vabandama sellepärast.  :D See on lihtsalt arulage. 

Aga vaatame nüüd korraks tema vastuseid ja vabandusi? 



See on ainult üks väike näide gaslightingust. Ta tegelikult ütles mulle päris koledasti aga kui ma enda eest seista üritasin, siis hakkas üks pisendamine pihta - viisil mis paneb kahtlema enda mõistuse juures olemise. "Sulle tundus/sa oled väsinud/häiritud/võtad liiga isiklikult".  Teate mis ma sellepeale ütlen täna? "ÄRA TULE MULLE ÜTLEMA KUIDAS MINA ENNAST TUNNEN VÕI TUNDMA PEAN."


Mina palun vabandust, sest ma talle vastik olen, aga temale pean asju andestama, sest TEMA armastab mind. Aga armastust ma ju sisi as tahtsingi. 

 Igatahes, tema ütles jälle midagi solvavat. Kui mina üritasin jalga maha panna ja ennast kehtestada, siis tema on jälle  üritanud jätta muljet, et ma reageerin üle ja see oli nali. Aga kuna ma olen tema "nalja" läbihammustanud ja põhimotteliselt võiks loppeda see vestlus seekord lõppeda nii, et ükskord elus on tema süüdi. AGA EI! Ja järgenevas olen tõesti mina süüdi. MA REAGEERISIN! Ma reageerisin nii järsule teemavahetusele. See vestlus läheb edasi nii, et tema söödab mulle mingid arvamused ette ja mina hakkan vabandama ja õigustama, et see nii pole. Ja sellepärast ei võida sa nartsuga vaidlust MITTE KUNAGI! MITTE KUNAGI! Teemavahetused hakkavad käima niikaua kuni sa oled segaduses, nutad ja tunned ennast kogu maailma asjades süüdi. Ning vabandad. Kas sa arvad ikka veel, et sisemised lahendamata teemad (mineivkust) ei vaja lahendamist? 

Ma ei tea, ma ei oska seda isegi kommenteerida. see on manipulatsioon. See pole vabandus! See vestlus leidis aset kui ma tugikeskuses olin ja ta üritas mind koju meelitada. See, et järgmisel hetkel juba ähvardused lendasid on teise postituse teema. 

Ma arvan, et see ei vaja enam kommenteerimist. 

Probleem ei olnud ju temas. Probleem oli selles, et minu emotsioonid kontrollisid mind ja emotsioonidega manipuleerimine on nartsude pärusmaa. Seega hakka oma emotioone kontrollima. Hakka motlema millele üldse tasub reageerida ja millele mitte. Siis sa ei satu ka sellistesse olukordadesse. 

Ja nendele kes ootavad kellegi käest vabandust (nagu mina sisimalt kasuemalt ootasin). Mõelge korraks kui ta vabandakski. Ta kinnitaks sellega mulle, et ta tegi mulle haiget. Nii nagu mina kinnitasin oma vabandustega härrale, et ma olengi ta jaoks vastik/ma ei tunne end pahasti/et tal oli raske tööpäev.... Need polnud vabandused - need olid kinnitused koos enesealandamisega. Kas sul on tõesti vaja teiselt inimeselt kinnitust, et ta tegi sulle haiget? Kas sul on vaja kinnitust, et sul oli valus? Ei ole ju. Sa tead seda ise ka. Endaseest tuleb leida andestus ilma vabanduseta. 

Näiteks ma olen tööl seda vandamise teemat väga teadlikult kasutama hakanud. Ma üritan klientide ees mitte vabandada. Lihtne ju. 

Selle asemel, et hilinedes öelda:"vabandust, et ma hilinesin" ütlen:"tänan, et ära ootasite". Ma ei pea ennast alandama selleprast, et ma hilinesin. Teised ei ole sellepärast tähtsamad, et mina hilinesin. Aga ma tänan neid, et nad kõige väärtusilkumat resurssi minu ootamisele kulutasid. Oleks ju võinud ka ära minna. 

Kui tekkib millegagi viivitus ma ütlen alati:"tänan, et ära ootasite". Ei pea ennast läbi vabandamise alandama. Mul on peale meililevastamise ka teisi tööülesandeid ja kliente ja ma ei saa sellepärast vabandada - aga ma annan märku, et ma hindan kliendi kulutatud aega. Lihtne. 

Ehk siis kui vabandate, siis ikka möelge kuidas ja mille eest. Sama kui teie ees vabandatakse. 
Võtke oma emotsioonid ja reaktsioonid kontrolli alla - kui need teid kontrollivad, siis on kellad. Seda näete ka eespool. Ja lõpuks ei jäägi muud üle kui õlgu kehitada ja öelda:"ma ei tea kuidas nii läks või kuidas ma ei näinud." 

Teie Loll!









Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kes maskab? - MINA MAKSAN!

Saame tuttavaks - mina olengi "Appi, ma olen võlglane" ja minul ongi "kopp ees!"

Kopp on ees!

Kuidas ma oma majandusliku iseseisvu ise käest andsin!?

Vestlused iseendaga ehk teisisõnu ärevus ja sellega toimetulek...

Seltskondadest....

Ei teagi mida teha!?

Alati maksab keegi teine....

Räägime vahepealsest ajast...