Räägime vahepealsest ajast...

 Hei-hei

Kuni ma jõuan endas selgusele mis oleks parim võimalik lahendus (eelmise postituse kohta) siis ma otsustasin teile rääkida mis vahepeal juhtunud on. 

Kui ma alustasin võlglase blogi, siis mul oli ainult üks eesmärk - võlad tasutud saada. Seega kui kõik järjepeale sai - jah, ma olin oma isiksuse ära kaotanud (vähemalt ma arvasin nii), aga ma kaotasin selle kadunud isiksuse ka ära. 

Mul polnud ühtegi eesmärki enam. See võlgade tasumine oli kuumaksete ja ajaküsimus. Aga ma ei teadnud mida edasi teha. Kuidas edasi minna. Mis mulle meeldib üldse? Ja mu keha koos ajuga lülitasid ennast välja. Ma lihtsalt kulgesin - isegi töölt tulin ära. 

Chalice ütleb oma laulus:"elan mitte ei võta ruumi" ja ma tegin täpselt vastupidist mingi aeg. 

See oli reaktsioon. Ma olin olnud nii pikalt "ellujäämisreziimis" (ingl.k "survival mode"), et kui selleks enam vajadust ei olnud siis lülitas mu keha ja aju ennast välja. ("shut down"). See on tegelikult sellistel puhkudel väga tavapärane reaktsioon. 

Suvi tuli ka otsa ja järgnes periood "pidu-peo otsa".  Ning kui ükshetk sai mõõt täis siis ma suutsin end üles ajada ja hakata tegutsema. 

Ma hakkasin erinevaid asju proovima -no, nt e-poodi luua jne. Ma hakkasin jälle raamatuid lugema. Ma hakkasin mitmekilomeetriseid jalutusringe tegema. Tean-tean. Võib-olla kõlab teile nagu tavapäraen elu, aga minu jaoks oli elu täiesti uue hingamisena. 

Ja ma otsustasin, et vahet ei ole mis jama see on, aga nüüdsest lõppevad halvad seiklused minuga ära. Ma leian need põhjused ja ma kõrvaldan need. See teekond viis mind konstellatsiooni - paljud sellesse ei usu või tundub utoppilisena  aga lühidalt võtaksin ma selle teraapiavormi kokku nii: 

Konstellatsioon on viis oma aju traumadest ümber programeerida. Konsetellatsioonis lihtsalt tuleb välja alateadvusest trauma ja töö eesmärk on saavutada selle traumaga seoses hea tunne. Ja päris töö järgneb peale konstellatsioonitööd. 21 päeva (sest niikaua võtab aega uute harjumuste loomine) tuleb vähemalt korra päevas mõelda sellele teemale selliselt, et sa suudad saavutada konstellatsiooniväljal loodud hea tunde. Esimestel päevadel on raskem aga läheb igapäevaga kergemaks. Aju hakkab igapäevaga rohkem meelde jätma, et (trauma)sündmuse eest saab olla tänulik/leppinud jne. Et edaspidi see teema ei ole triggeriks ärevusele-hirmule jne. 

Teate kui palju rahulikum inimene ma täna olen? Ma olen teinud mitu konstellatsioonitööd, ja mul on tänaseks niiii palju vähem ärevust - mu aju teab täna, et teatud olukorrad ei ole ohtlikud. Et see oli ainult minevikus "ohtlik" olukord, sest ma olin laps ja mul polnud kõrval turvatunnet pakkuvat täiskasvanut. 

Teate, et mul pole peale esimest konstellatsiooni mitte ühtegi depressiooniperioodi olnud? (Depressioon paraku on kordumakippuv haigus). Kas te teadsite, et konstellatsiooniga on võimalik kätte saada trauma ajast kui inimene oli alles täiesti beebi? (Seepärast ongi osadel seda konstellatsioonivormi raske vastu võtta). 

Igatahes leidsin ma ka põhjuse, et minuga on juhtunud kõiksugu asjad, sest mind on kasvatatud sõnakuulelikuks koeraks kes ootab käske ja siis neid täidab. 

Jama on ainult see, et iga tsükli murdmine nii palju pingutust nõuab - aga see on tehtav. 

Igatahes, kui ma olin pool aastat ringi lennelnud, siis ma läksin tööle. Palk on pmst 2x suurem kui varem, tagumiku all on (töö)auto ja ei pea kütust ise sisse ostmagi - ma niipalju vabal ajal ei sõida, et erasõitude limiiti täis suudaks sõita. Eraarstidele on ka "sisuliselt" priipääse. 

Kokkuvõtvalt tegelikult on toimunud täielik transformatsioon. Lisaks arvasin ma, et ma ei suudaks kunagi olla tänulik kõigele mis juhtunud on - aga olen küll. See aitas mul näha niipalju asju teistmoodi. 

Ja mis kõige tähtsam - ma olen suutnud väljuda "ohvrime taliteedist". Ärge saage valesti aru ma ei süüdista ennast (sest ma olin kasvatatud selliseks) aga ma lasin sellistel asjadel endaga juhtuda. Ma lasin ennast ära kasutada. 

Need kelle elus on nartsissitliku häirega inimene - probleem ei ole selles, et nemad sind välja oleks valinud. Probleem on selles, et sa lased neil oma elus olla ja endaga nii käituda. Jah, ma tean ka seda, et kui inimene pole valmis seda vastu võtma siis domineerivad traumabondid, lovebombingud, gaslightingud.... 

 AgA üks millest ma ka aru sain on see, et kui su pere sind sellises olukorras ei toeta - siis on nad tõenäoliselt põhjus miks sa sellises olukorras lubad endal olla. Ja sellised inimesed peavad su elust kaduma - minu puhul - isegi kui see on su ema ja ta on õpetanud sind LIIGA tänulik olema, et sa süüa said - missiis, et vanemal on lapse ees kohustus tal kõht täis toita. 

Kui sa soovid, et su elu paremaks läheb, siis tuleb lihtsalt otsustada, et nüüd see läheb paremaks. Tuleb otsustada, et sa oled valmis kitsaskohti nägema - ja elu näitab need sulle ette. 

Ehk siis mul läheb hästi. :) 

Ja uue minapildi loomine ja sellega õppima elamine ongi fookuses olnud - ja need protsessid võtavad aega. Näiteks läbida leinaprotsess nüüd inimesest kes suri 15a tagasi - sest õigel ajal lihtsalt ei lubatud. 

Ma kunagi kiejeldasin oma depressiooni kui paintiga joonistatud ühetooniline taevas-maa ja mina. Ei ühtegi puud, põõsast, inimest - mitte midagi. Vot see on läinud. Piltlikult väljendades on sellele pildile tekkinud elu 2 aasta jooksul. Ma pidin ainult vaatama, et näha. 

Ja ma mõistan kui kõigile ei ole sellised teemad vastuvõetavad. Aga kuni see ei tee kellelegi liiga, siis miks mitte proovida? 

"Life is like a di*k. Sometimes it's hard, sometimes it's not. But it won't be hard forever."


Xx













Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kes maskab? - MINA MAKSAN!

Saame tuttavaks - mina olengi "Appi, ma olen võlglane" ja minul ongi "kopp ees!"

Kopp on ees!

Kuidas ma oma majandusliku iseseisvu ise käest andsin!?

Räägime vabandamisest!

Vestlused iseendaga ehk teisisõnu ärevus ja sellega toimetulek...

Seltskondadest....

Ei teagi mida teha!?

Alati maksab keegi teine....