Seda teemat ma tegelikult nii sügavalt puudutada ei tahtnud...

 Ma ei tahtnud sellest teemast tegelikult siin blogis rääkida aga ma sain tagasisidet, et ema on ema ja talle tuleb andestada jne. 

Esiteks ma ütlen: Jah! andestama peab. Aga mitte ema pärast. Sa võlgned andestuse enda pärast ja enda ees. Sa vabastad andestamisega selle valusa koha endas millegi ilusama ja parema jaoks. 

Aga olete te mõelnud mida pidi see ema tegema, et laps otsustas teda täielikult maha kanda? 

Ühtlasi jah, ei tasu päris kohe otsustada "a, mu ema on toksiline/kohtles mind lapsena halvasti ja nüüd lõpetan suhtlemise". Ma olen näinud kahte varianti: 

1) Need emad kellega saavad lapsed rääkida suud puhtaks x ja y sündmuste kohta. Vanem mõistab, et tema oli täiskasvanud ja ei päriselt ei osanudki paremini ja nad saavad need asjad selgeks rääkida ja andestada teineteisele ja eluga edasi minna. See pole toksiline. Ma kujutan ette, et ma tulevikus pean ka oma lapse ees vabandama, et ma ükskord temaga jaurasin 2 tundi, et ta paneks ühed kindad kätte. Ma ei tea miks see mulle sellel hetkel õige tundus (tean kl -minu lapsepõlv) aga täna ma tunnen megasüümekaid, et tegelikult poleks mitte mingit vahet kui ta oleks pannud teised kindad mida tema tahtis. See oli mu oskamatus ja teadmatus ja "kitsas silmaring". Ma tean näiteid kus peale sellist vestlust on väga hea vanema ja lapse suhe tekkinud. Kadestamisväärne.

Ja siis on see teine variant ja ma toon näiteid enda emaga viimasest aastast. Kus ma võtsin eeskuju ja suure huurraaga "rääkisin suu puhtaks" ja ta ütles:aga sa olid ise süüdi. Sa ise olid lärmakas, sa ise olid x ja y. Ma olin LAPS! 

Või kui nt mu eks läks mu terviseandmesse kolama - juhuslikult neil mu emaga sama perearst. Siis mu ema ütles mulle, et MINA pean tagasi tõmbama ja ametiasutustest oma avaldused tagasi võtma. Et mida mul varjata on. MU PrIVAATSUSTUNNE oli täielikult kadunud. Kirsiks tordil ma ei tea miks tundus selgeltnägija ähvardamiseks parim valik.🤣 

Või kui ma ütlesin, et küsisin töövestlusel 2k palka ja ta ütles, et tal on mu pärast NIII häbi. (Ja mitte sellepärast, et ma liiga vähe oleks küsinud) 

See on toxic. Ja see on juhus kus mina soovitan vanemaga suhe katkestada. Igas inimeses on ALATI see külg mis ootab vanema heakskiitu aga seda ei tule - selline asi moonutab minapilti. 

Ma ei ole suutnud tänaseks lõplikult rahu teha selle teemaga. Ma süüdistan tegelikult täna veel natuke teda, et mu elu on olnud ainult üks väljakutse. Ma tunnen viha, et kui teistel oli võimalus teha eluterveid otsuseid ja oma tundeid protsessida nii nagu vaja, raiskasin mina oma parimad aastad ellujäämisreziimist, kehvades suhetes ja halbu otsuseid lappides. Aga küll tuleb ükspäev ka sellega rahu. 

Ja seda teemat ma nii must-valgelt näengi täna. 

Üks tähelepanek on veel see, et paljud inimesed ootavad (ma ka ootasin), et emad (või keegi kes neile haiget teinud) vabandavad aga mul on teile üks küsimus:"KAS SUL TÕESTI ON VAJA SELLE INIMESE KINNITUST, ET TA SULLE HAIGET TEGI JA SUL OLI VALUS?" 

Tervitades,