See hetk kui andestamine leiab aset...

 Hei-hei! 

Alustuseks eelmise teema lõppu unustasin ma kirjutada ühe väga suure punase lipu veel. Kui mees vanuses 30+/- kolib sisse ainult spordikotiga, siis saada ta samatargalt uksest välja. 30 aastaga võiks olla ikka natukene rohkem saavutatud kui pool spordikotitäit riideid. 

Vaadake  veel seda tänast artiklit:https://www.delfi.ee/artikkel/120069592/eesti-kodanik-peksis-turgi-reisil-oma-naise-surnuks. 

 Minul läks sellessuhtes hästi, et füüsilist vägivalda esines pigem vähe ja suurem osa toimus vaimse manipulatsiooni kaudu aga sellepärast astun ma ka üle igasugusest häbitundest siia üles panna isiklikke asju - äkki mõni ohvrirollis inimene tunneb ära mustri. 


Aga tegelikult  ma tahtsin täna lihtsalt jagada seda imelist momenti mille ma täna ära tabasin (Tegelikult oli seda raske märkamata jätta). Kui ma veel paar postitust tagasi kirjutasin, et ma oma emale veel andestada pole suutnud ja selle kallal töötan, siis täna ma saan öelda, et ma andestan talle. 

Mul oli nädalavahetusel konstellatsioonitöö - see ei olnud üldse minu lapsepõlvega ega emaga soetud vaid minu lastega seotud aga mu kasuema "ilmus" (asendaja näol) ka väljale. 

Igakord kui ma temaga seotud teemadele varem mõtlesin, ma kohe tundsin kuidas mul pulss tõuseb ja viha keema hakkab. Ma mõtlesin miljoneid kordi läbi mida ma kõike talle ütleks kui me uuesti kokku satuks - ja need laused ei oleks ilusad.  Aga täna kodutööd tehes (ehk siis meenutades tunnet mis oli konstellatsioonilõpus) ma mõtlesin hetkele kui ma seisaksin temaga vastamisi ja ainus asi mis mul pähe tuli oli: "ma andestan sulle!". Järgmisel hetkel juba olid mu silmad täiesti märjad ja ma puhkesin niimoodi nutma nagu ma pole juba ammu nutnud. See oli niiiii-nii vabastav. See oli midagi muud kui kurbuse pisarad - lihtsalt kõik asjad mis on juhtunud ja nendest tingitud emotsioonid sisse jäänud - tulid välja. Ja kui ma lõpetanud olin - mul oli reaalselt tunne, et ma olen mitu kilo kergem. (Kaoks need päris kilod ka ainult sama ruttu :D) 

Konstellatsiooni konseptsioon on paljudele vastuvõeamatu - aga teate, sellise vabastamise nimel oleksin ma valmis kasvõi kassikuse joomisesse nõus uskuma.  Mõned asjad ratsionaalselt mõelduna ongi andestamatud - no näiteks kui ma olin 5-6 ja üks mu vendadest mulle voodisse tuli ja pärast pidin mina näitama kõigi ees mis siis juhtus. Ta ütleb tänase päevani, et mina olin süüdi. Aga minusse on see jätnud suure jälje ma olen teinud palju valesid otsuseid süütundest - kuigi pole põhjust olnud niimoodi tundagi. Aga täna ma oskan selle eest tänulik olla. Kui ei oleks juhtunud kõki neid asju mis minuga on elus juhtunud, siis võibolla oleks ma mööda samu rööpaid läinud nagu meie suguvõsas mitu põlvkonda? Võibolla nende võituste asemel oleksin ma ka täna peitnud ennast alkoholi ja narkootikumide taha ja lõpuks kuskil bussipeatuses lihtsalt surnuks külmunud? Lihtsalt sellepärast, et mult võeti mõtlemisvõime ja ma pikalt vajasin, et keegi käsib mul asju teha siis ma olen kaine, sest keegi pole juua käskinud? Ja nüüd mul on tänu kõigele mis on juhtunud võimalik teha teistmoodi kui seda minu eelnevad põlvkonnad on teinud. See on saatus  ja need asjad juhtuvad niikaua kuni hakatakse nägema. Nägema seda MIDA tuleb teisiti teha. 

"ta pole andestamist väärt" on väga kitsas vaade. Andestada tuleb ikka enda pärast. Enda sisse on vaja teha ruumi uuele ja paremale mis saab sinna solvumise/valu/ viha asemele tulla. Isegi kui teist inimest mu andestus ei huvita - ma teen andestamisega endale teene ja ka oma lastele - sest kibestunud ja vihane ema ei ole ilmselt ühegi lapse unistus. 

Igatahes kuna see oli mu neljas konstellatsioonitöö, siis ma juba tean, et homme ma enam niimoodi pisarat maha ei pane ja lõpuks ei vallanda see teema enam ühtegi tunnet minus. Igapäevaga aina rohkem võtab ka minu kehamälu omaks leppimise, et lihtsalt oli nii ja kõik. 

Mida sina vajad ja oled valmis tegema, et kellelgi andestada? 

Või millist teraapiavormi sina kasutad/oled moelnud proovida? 

Selle lauluga on veel nii "naljakas" teema. See hakkas playlistis ise mängima kui ma konstellatsioonile sõitsin ja ma panin terve sõidu seda replay peale - Kuidagi nii kõnetas. 

"The clock keeps ticking
As the time pass bySo many times I've forgiven youIn my mind
My dreams keep hunting meI get no sleepI keep thinkingI'm in too deep" - 
See on täpselt see tsükkel milles ma kinni olin selle teemaga. Mitu korda ma mõtetes olin talle öelnud asju ja lõpetanud mõttega:"ma lepin sellega ja andestan".  Lõpuks jõudsin ka reaalselt sinna punkti ja viha ei kontrolli mind enam selle teemaga. 
Ja ma ütlen teile - see ongi õnne saladus! Lahendage oma sisemised teemad ära! 

Teie Loll. (Sellest saabki mu allkiri nüüd). 



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kes maskab? - MINA MAKSAN!

Saame tuttavaks - mina olengi "Appi, ma olen võlglane" ja minul ongi "kopp ees!"

Kopp on ees!

Kuidas ma oma majandusliku iseseisvu ise käest andsin!?

Räägime vabandamisest!

Vestlused iseendaga ehk teisisõnu ärevus ja sellega toimetulek...

Seltskondadest....

Ei teagi mida teha!?

Alati maksab keegi teine....

Räägime vahepealsest ajast...