Seltskondadest....

Hei-hei. 

Ma nägin täna sellist und, mis pani mind mõtisklema teismeea kahtlase seltskonna peale kus ma liikusin. 

Kui ma olin 14 jsaadeti meid suvelaarisse, kus mulle eriti ei meeldinud. Ma jõudsin sinna 2 päeva hiljem ja mul oli raske kuhugi sissesulanduda. Ma helistasin emale mitmeid kordi järgmiste päevade jooksul, et mul on seal väga halb olla ja ma väga-väga tahaksin, et ta mind koju lubaks. Mind päästis sellest raagrist 4 päeva hiljem meeletu kõhuvalu ja oksendamine. Ma helistasin siis emale, et laagri õde kutsus mulle kiirabi ja tõenäoliselt on tegu pimesoolega. Ta lihtsalt karjus mu peale, et temagipärast võin ma ära ka surra ja lülitas oma telefoni välja. Nii ma läksin oma elu esimesele operatsioonile üksinda. Väga hirmus oli - ma ei teadnud mida narkoosistki oodata. Kui mulle mask ette pandi, siis kõlaks mu viimane mõte umbes nii:"Ma PEAN üles ärkama (ehk siis ei tohi ära surra), sest muidu on ema väga õnnetu, et tema viimased sõnad mulle olid, et ma võiksin ära surra." 

Isegi sellises olukorras, kus ma olin väga hirmul, teadmatuses ja oleksin vajanud kätt mida hoida ja julgustavaid sõnu - mõtlesin mina kellegi teise tunnete j peale. Ma võtsin vastutuse kellegi teise sõnade ees. Narkoosist aga ärkasin ma VÄGA-VÄGA vihane. Ma ei tea, kas see on tavapärane aga ärgates olid mu jäsemed voodikülge seotud ja kui õde tuli mulle vett tooma, siis ütles, et ma olesin väga kohutav narkomaan. Ma olin tegelikult nii vihane, et ma isegi ei üritanud emale helistada, et öelda, et tehti operatsioon. Ilmselt sai haiga mingi aja pärast teda kätte. 

Sellel päeval päriselt suri mu sees midagi. Näiteks tekkis ükskõiksus ema arvamuse suhtes ja ma olen siiani seda aega nimetanud mässamiseks. Ma sain täna aru, et ma ei mässanud. 

Niisiis tuli see päev, kui ma oli 16 tulin koolist ja astusin toast ruttu läbi, et asjad maha jätta ja midagi süüa ja siis ema küsis:"kes see õues on?" -"klassvend". Ema muidugi ei jäänud uskuma ja ma teatasin talle uhkelt nina püsti, et see on tema probleem. Tegelikult see oli mu "silmarõõm", kelle käed olid vanglatatoveeringuid täis ja tema füüsiline vorm oli umbes selline: 

Pole vist palju vaja mõelda, et välja mõelda, et ta käis korduvalt "puhkamas", sest talle meeldis väga-väga rusikatega vehkida. Õnneks oli ta väga põhimõtteline inimene ja õrnemate kallal ei kasutanud neid. Mul jäi see "rõõm", teda tavalise niidi ja nõelaga kokku õmmelda. 

Anyways, katkine inimene tunneb katkise inimese ära. Vaatamata sellele, et ta minust palju vanem oli, ei ütleks ma täna, et ta mind ära kasutanud oleks. Ma olin see teiste pärast ülemuretseja ja hoolitsev - see oli see mida tema vajas. Ja minul oli VÄGA turvaline koht ning lisaks nägi ta läbi kõik olukorrad kus ma ütlesin, et ei taha aga tegelikult ei julgenud lihtsalt öelda. Lambise näitena kasvõi tanklast hot-dogi ostmine - küsimusele kas tahan, vastasin eitavalt aga tegelikult tahtsin. Mul oli alateadvuses see tunne, et ma pole väärt - kuidas ta nüüd MULLE oma raha eest ostab seda. Enda oma ma ei raatsinud hotdogi peale kulutada. Saate ehk pointile pihta. Ma olin tema seltskonnas hoitud ja ma tundsin ennast turvaliselt. Me käisime hästi palju ringi ja tal oli palju sõpru ja neid koduseid õhtuid tema sõpradega meenutan ma ainult poisitiivselt. Kui alkoholi kõrvale (ma piirdusin tavaliselt 2-3 siidriga õhtujooksul, sest ma kartsin, et jään liiga purju ja mu vastu kaotatakse austus) mängis parajal helitasemel mõnus muusika ja õhtud möödusid rääkides. Ma sain rääkida ja rääkida ja rääkida.....ja MIND kuulati!!!! Toimusid arutelud ja palju rääkimist. Lisaks sellele, et mul lihtsalt turvaline oli - ma olin ka kuuldud. Tõenäoliselt esimest korda elus. Ilmselt mul sealt tuleb see eneseanalüüsimine, et me tegime seda oma vestlustes - me otsisime vastuseid küsimustele "miks?". 

Täna ma mõtestasin seda ümber - ma ei mässanud. Ma olin turvalises kohas. Lahkusin ma sellest seltskonnast, sest juhuslikult sattusime me kuhugi, kus üks isik tundis seda naist, kes mulle elu andis. Ta viis mind vaadates kohe 1+1 kokku ja ütles ükshetk, et "Sa näed välja täpselt nagu su ema. Su kõnemaneer on nagu temal, su kõnnak on nagu temal, seltskond on sarnane - isegi su istumisasend on sama." Sellele kõlas ainult üks vastus:"käi per*se, ma pole nagu tema ja ja jumalaeest, et ma kunagi ei saaks temasuguseks" Ja ma kõndisin koju....ca 20 km...12cm kontsadel. Mul lihtsalt lõi pirni põlema, et järelikult niimoodi algabki teekond alkohoolikuks ja seda ma kindlasti ei soovinud. 

Mul oli varem nii piinlik mõeldes endale selles seltskonnas. Aga täna enam ei ole. Mul on heameel, et minu tee nendega lahku läks aga mul on ka heameel, et mu tee nendega ristus - kui ma mõtlen nendele suitsiitsetele mõtetele mida ma ka emale väljendasin ja tema manipulatsiooniks nimetas. See "safe place" oli vajalik. 

Nüüd selle peamise härra teema juurde tulles - mu sõbranna ei lase mul unustada, et ma ütlesin kohe esimeste kohvide järgselt, et ta ei meeldi mulle. Ma saan praegu aru - tegelikult võin ma välja tuua niipalju ühiseid jooni, et lisaks sellele, et ma ei julgenud talle ei öelda, sest ta "sõitis ju minu pärast nii pika maa" juhtis mind ka see alateadvuslik äratundmine mingites asjades mis tekitasid mulle "safe place". 

Võib-olla lähen ma liiga sügavale - aga ma arvan, et see on ainus viis kuidas mustrit päriselt murda saab. SEDA TUNDMA ÕPPIDES. 

Teie Loll