Triggered.....

 Hei-Hei. 

Ma mõtlesin pool päeva täna, et "ah-ah, niiet mul ego kuskilt välja ilmunud ja ma tunnen elust esimest korda, et ma olen SOLVUNUD". Aga praeguseks jõudsin ma arusaamale, et ma tegelikult ei ole solvunud.  Ma ei oska isegi ühtegi tunnet panna sinna taha. 

Anyways kõlas dialoog lähedase inimesega eile nii: 

Mina peale kartulite kurnamist neid pudruks tampimas küsin kõrvalseisjalt:"tahad aidata?" ja ta ta vastas:"sul tuleb väga hästi välja!" Mõtlen korraks hääletoonile, ja tegelikult ei oleks see kõlanud üldse teisiti kui oleks vastatud lihtsalt "ei" - ehk siis ainus probleem oli selles, et tema valitud sõnad triggerdasid minus midagi.  Ja ma reaalselt sain selle vastuse peale vihaseks. Üritasin hindagata sisse-välja aga ikkagi kõlas mu suust irooniline:"Kas ma küsisin arvustust kuidas mul välja tuleb?" 

Eet jah - päris tühine asi mille peale vihastada. Eks ma sain ise ka aru, et tühine asi ja sellepärast me jätkasime tegevusi ja vestlusi nagu ma just ei oleks vihastanud väga tühise asja peale aga tegelikkuses olin ma solvunud/pahane veel järgmisel päevalgi. 

Ma tean küll, miks. Taylor Swift on selles süüdi. :D:D Ta ise ütles - kui ma juba asju nii Literally võtma hakkasin. 



Tegelikult nali-naljaks. Kui sügavalt te tegelete oma triggeritega? Käite solvunult ringi ja jagate oma piiratud koguses energiat sellisele tühjale asjale? Ma ei osanud eilse õhtuni tegelikult isegi sõnadesse panna, miks see mind niimoodi ärritas. Aga sellejaoks on tegelikult päris hea "pilt" olemas. 

Nüüd asjaolud selle olukorra juures mis "võisid" olla hellad: 
1) Mulle ei meeldi kartulit purustada - mul meenub kohe kui lapsena oli vaja purustada kordades suuremat kogust, mu käsi oli lõpuks täiesti väisnud ja ma ei suutnudki päriselt siidiseks pudruks seda tampida. (Mul oli seekord purustada ainult 6 kartulit, aga see sisemine laps jonnis, sest ta mäletas seda kui väga rasket tööd milles ta nagunii ei õnnestu - sest selle lapse minimaalne kogus oli 2kg) 
2) Kuna lapsena jäid krtulipdru sisse tükid ja see ei olnud nii "siidine" nagu oleks võinud olla siis tuli vanemalt sellekohta ka arvustus. 

Kui ei oska panna sõnadesse oma tundeid siis selleks on netis mitu tabelit "what triggered me" - tõmbasin selles olukorras olevale tunnetele kastid ümber. 

Ja lahtiseletades siis, ei olnud minu vihastmine ju üldse teise inimesega seotud. Aga 03: Ma tundsin, et ei ole kuuldud - kui ma küsisin, kas ta tahab aidata andsin ma (enda arust) signaali, et ma ei taha seda purustamise osa teha. 05 - ma tundsin end arvustatult - no sõnavalik oli tegelikult arvustav. Ja see pani mind omakorda tunda 15-ebaturvaliselt - kui mul ei õnnestu, siis ma saan kriitikat. Ja see tundus mulle 17 - ebaõiglasena, sest ma ju küsisin, kas ta soovib aidata (sest ma ei soovi seda ise teha) Ja kogu see kompott pani tundma selle inimese kõrval nagu me oleks disconnetcted ja ta ei "kuule ega näe" mind. 

Me saame ka kõik aru, et selle päeva kartulipudru valmistamisega ei olnud sel vihastamisel mittemingit pistmist. Ma tegin süüa armastuse ja hoolega (nagu siis lapsena) ja sellepärast triggerdus minus ka see sisemise lapse paranemata haav, et ükskõik kui hoolikalt või armastusega sa teed, sellest ei piisa ja võimalust kritiseerida ei jäeta kasutamata.  Õnneks võimaldab see olla minul parem lapsevanem ja kui laps näitab üles huvi aidata, siis ma annan talle jõukohase ülesande - kasvõi ainult osa kartulist, mida ta jaksab ära purustada.) 

Kartulipuder tuli mõnus siidine, aga kuna ma olin maitsestmise ajaks juba ärritunud ja armastusega enam süüa ei teinud, siis maitsestuse keerasin ikka pekki. 

Nii väike asi - nii suur trigger. Ja see ei omanud mingit pistmist reaalse olukorraga. Sellepärast olen ma ka õppinud, et enamus ajast kui inimesed vihastavad, siis ei ole asi minus ja ma ei pea nahast välja ronima, et nad ei oleks vihased (Noh, juhtul kui ma päriselt midagi valesti teinud ei ole). Enamus ajast on tegu inimese enda sisemiste konfliktide ja triggeritega - ja 95% tõenäosusega, ei ole mina neid tekitanud). 

Ja siin toimubki kasvamine. Ma saan aru, et mulle antigi 10-aastasena füüsiliselt liiga raske ülesanne purustada ära ca 2kg ja teha neist siidine kartulipuder.  Isegi täna väsiks mu käsi ära sellise koguse peale. Ma teadvustan endale, et ma ei ole enam see väike laps ja kontroll on minu käes. Ma teadvustan endale, et mu emal oli nii palju lapsi ja ma olin nagu väike täskasvanu ja suure osa nende kantseldamisest olin võtnud enda kanda - sest minu vastutusele oli pandud ema tervis (läbi süüdistuste:jonnisid ja nüüd ma olen nii haige ja vana ja varsti suren ära), et tal oli kerge unustada, et ma olen ka laps aga ootused mulle olid kui täiskasvanule.  Ma teadvustan endale, et mul on täna turvaline olla ja see oli kõigest minu sisemine laps, kes oleks vajanud juhendamist/abi sellel ajal. Ja nii palju kui ma oma triggereid läbi töötanud olen - nad ei tule peale seda enam tagasi. Niipea kui ma teadvustan, et nad seal on ja ma neid aktsepteerin - on nad läinud. 

Kui tihti sa vaatad emotsiooni puhul enda sisse ja otsid allikat sealt selleasemel, et teist inimest süüdistama hakata? 

Selle nädala lemmikud fraasid: "did my back hurt your knife?" 

"when my time comes, I want to be buried face down. So those who don´t like me can kiss my ass." 


Teie loll. 









Kommentaarid

  1. Ja ikka ja jälle Sa mõtled teistele :) ("when my time comes, I want to be buried face down. So those who don´t like me can kiss my ass." )

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

TEADANNE!! Appi, ma OLIN võlglane.

Panin viimased 3 aastat videosse...

Meil oleks niimoodi Eestis kordades vähem elatisvõlglasi ja mida ma veel õppisin?!

Aeg ei paranda haavu...

Saame tuttavaks - mina olengi "Appi, ma olen võlglane" ja minul ongi "kopp ees!"

You ever heard the word "pronoia"?

Kopp on ees!

Kes maskab? - MINA MAKSAN!

Järgmine tibu on koorunud!

Palun ärge nüüd oma pead läbi seina lööge - ma juba panin psüüholoogi aja.