Palun ärge nüüd oma pead läbi seina lööge - ma juba panin psüüholoogi aja.

Hei-hei. 

Pole ammu olnud siin. Mis siin ikka - ma ei oska kirjutada midagi. Mu elus valitseb rutiin. Ma olen selle üle väga tänulik. Sellist sisemist rahulolu iseendaga ja eluga ma kogen elus ilmaselt esimest korda. 

 Vahepeal on toimunud esimene kohtuistung. Väga-väga sürreaalne kogemus oli see. Ütlen etteruttavalt, et midagi veel pole läbi ega otsustatud ja sellepärast ma detaile ei jaga täna veel. 

Aga räägin sellest päevast natuke. Igatahes avaldus ei tulnud väga hea. Mu jurist ei olnud üldse motiveeritud ka ja too hommik veel rääkisime telefonis ja ta ütles, et meil ei ole eriti tugev case ja ma peaks leppima x ja y asjadega - minimaalsega. Mul oli kodus veel isegi peale juristi kõnet hinges täielik rahu. Ma olin nagu "kõik mis peab tulema, see tuleb" 

Siis kui juba teel olin ja poolel teel meenus, et dokument on "MUST BE" ja ma jätsin rahakoti koju oli hetk kui midagi muutus ja ma täiesti nutsin, et "okei, ma panen relvad maha, ma lepin selle x ja y -miinimumiga."  Ajab nutma kui valitseb selline ebaõiglus ja sa pead sellega leppima. 

Esimesed 30 minutit kohtuistungist möödusid ka umbes nii, et ka kahe teise osapoole esindajad üritasid suruda, et meil tegelikult ei ole siin mingit case - ja eks mu juristi avaldus sellisena ka paistis. 

Aga siis pöördus kohtunik mu poole küsimusega mida ma soovin ja ma ütlesin oma lauses ÜHE sõna õigesti ja olukord muututs täielikult. Ka härra väga agressivse suhtlusstiiliga esindaja ei suutnud olukorda päästa. Ja mina sain šoki. Reaalselt šoki - mu aju ei võtnud mitte ühtki sõna vastu mida räägiti - mu jurist seda nähes üritas mulle "tõlkida" mida mulle just öeldi  ja ma olin lihtsalt:"mida ma nüüd ütlema pean?" - ma ei suutnud vastu võtta infot. Ma mõtlesin algul, et ma ei saanud kohtuniku küsimusest, kuigi ma olin vastanud sekundiga väga kindla "jah" sõna suunavale küsimusele kuidas siit edasi lähme aga ma olen praeguseks mõistnud, et mulle tundub nagu ma oleksin püsti tõusnud aga ma vist ikka ei tõusnud. Ma vist ikka olin lihtsalt šokis. 

Ühesõnaga kui ma "maalin pildi" mis täpselt juhtus, siis see näeks välja nii, et ma võtsin sinna sõites kaitsekilbid maha ja panin "relvad maha" ja mulle valati piltlikult öeldes kaela "õiglust" või tehti uks lahti, et me saaks sinna liikuda. Ma olin kuuldud. Asjad läksid liikuma õigluse suunas. Halvim variant oleks olnud see, kui me oleksime jõudnud tol istungil lahenduseni. 

Kohtuisttungilt koju jõudes oli ka tegelikult mul esikus nii ilus moment, et kui ma võtsin õueriided seljast, siis ma jäin peegli ees seisma ja tol hetkel ma tundsin nii suurt, rõõmu ja rahulolu, et ma vaatasin end peeglist ja olin nagu:"you are cool" ja ma nägin end ilusana. Ei häirinud mind pehmeks läinud puusad, ega sallist sassi läinud juuksed ega miski muu mis tavaliselt riivab silma. 

Mingist hetkest kui ma sellest suurest emotsioonist jahtusin olen käinud ringi nutuklimp kurgus - ja välja ei tule. Ma olen sellest üritanud lahti saada asjadega mis mind varem vabalt nutma ajasid aga tundub, et nendel kohtadel on tervenemine toimunud. Igatahes peale ühte vestlus võlablogi autoriga jõudis mul kohale kust tuleb minu error praegu.

Ehk siis vastus küsimusele kuidas ma ennast tunnen asjade käiguga: 

1. Ma ei julge rõõmustada, sest mul on hirm, et kui ma rõõmustan, siis kõik "variseb" kokku. Ja see tunne tuleb sellest, et psühholoogi juures vajab tööd see koht kus ma tunnen, et ma pole seda head asja väärt. 

2. Ma ei oska sellele tundele muud nime panna kui empaatia. Mul on sellest jobust kahju. Väga kahju. Ma olen öelnud ka siin varem - ma ei soovi mitte kellelegi neid asju mida ma olen pidanud läbi elama. Ja ma tunnen, et kui ma tema tünni sitta (vabandust väljenduse pärast) talle tagasi viskan, siis ma tekitan olukorra kus ma tekitan ise selle läbielamise kellelegi. Ma muidugi olen ise jõudnud järeldusele juba kust see tuleb aga no, ega ma psühholoog pole. Aga ühe lapsepõlve traumaga olen selle juba ära seostanud.

3. See tekitab minus süütunde. See tekitab tunde, et ma olen paha inimene, sest teisel inimesel on peale seda paha. Jah, ma suudan realistlikult mõelda, et mina ei ole ka see, kes peab seda sitta lürpima aga selle tundega ma toime tulla ei oska. See vajab natuke sügavamat uurimist.

Ma tahaks nende mõtete peale ise oma pea läbi seina lüüa. On see normaalne või? Ma lasin ennast viia punktini kus ma oleks oma lastelt peaaegu ema ära võtnud ja mul on sellest sitapeast veel kahju. Andke abi ausõna. 

See on minu toxic trait. Täpselt nende tunnete pärast kukkusid läbi kõik varasemad katsed jalga lasta and here i am again. Täpselt samade tunnetega - ainult parem versioon. Teadlikum versioon. Tugevam versioon iseendast. 

Kuna ma olen selle 3 aastaga õppinud eristama seda, millal ma ütemõtlen/ületunnen jne siis ma lihtsalt meenutan endale: 

Ma olen väärt rahu. Minu laps on väärt rahu ja turvatunnet. 

Ma ei vastuta teiste tunnete eest mis tekivad neil iseenda tegude tagajärjel. 

Ja selle kohtuistungiga seoses: Ma võitlen oma lapse eest, et hoida teda sellest olukorrast kus mina lõpetasinja kaasa peaksin ma tundma ainult lapsele, et tema vanem teda selliselt vahendina kasutab. 

Ehk siis ma ei tea hetkel kas ma kurvastan või rõõmustan. Samas pole vastu võetud mingit otsust ja ei hõiska ka enne õhtut. 

Igatahes tõi see välja minus küljed mis vajavad veel tööd. Psühholoog tegelikult juba viimastel visiitidel (mis olid ammu) üritas vist suunata mind nendega tegelema aga ma ilmselt ei olnud valmis kas teadvustama või tundma kahjutunnet. Ma arvasin, et viha minetamisega oli asi lahendatud. 

Mõte kategooriast "tunneme väikestest asjadest rõõmu" 

Milline naljakas tulemus mu blogil jälle. Ma ei kirugi oma eksmeest vaid pigem loodan, et kui keegi on samas olukorras mõistab samuti, et vastuseid tuleb otsida ikka oma hingest ja muuta tuleb eelkõige iseennast - siis muutub ka maailm ilusamaks. 

Selle relvade mahapanekuga ja istungile sõites töinamisest on see naljakas märkamine, et mu playlistist hakkas mängima see laul (Ja ma tean seda, sest sellest laulust haarasin ma kinni ka väljendi "ma panen relvad maha" juba istungi.

Ehk siis täpselt nagu minu eelmises postituses öeldu: Ole lihtsalt heade kavatsustega hea inimene ja kõik saab korda. 

Teie Loll.