Vahel pole muud lahendust kui omastada agressori mentaliteet!

 Hei-Hei.  See Audis on pigem neile suunatud kes mu võlablogile kassa elasid. Igatahes eelmine postitus oli ühest koorunud "tibust" kes kandis nime "õppisin ennast kehtestama ja ei leppinud vähemaga kui sellega mida õigeks pean" või "olen õppinud enda (seisukohtade) eest seisma", sest no see on üks peamisi põhjuseid miks ma sellisesse olukorda sattusin oli "väärastunud minapilt" kes uskus, et ta pole midagi väärt.  Aga siin on teile teine koorunud tibu. Ma olen 2k klubis!!!! Ja täiega uhke enda üle. Okei, tegelikult ma tean, et kui ma ei oleks nii kehvasti partnerit valinud, siis ma oleks siia juba varem jõudnud aga no see päev on käes. Ja eriti heaks teeb meele teadmine, et vahet pole istegi kas arvestada seda netos või brutos.  Mul tekitab judinaid kui ma teatud olukordades leian end bottelt, et varem ma oleksin x või y olukorras "jah" või ei oleks lihtsalt julgenud "ei" öelda.  Ehk siis ma olen NII-NII tänulik, et oli inime

 Hei-hei.  Head uut aastat kõigile.  Eelmise aasta lõpus sain ma elu käest "kontrolltöö" ja siia ei jõudnudki. Siis juba oli aeg tibud kokku lugeda ja pidada plaane ja läbirääkimisi selleks aastaks. Aga alustame algusest peale.  Te teate isegi, et ma olen isna emotsionaalne inimene - seega minu jaoks tähtsad need "hetked". Ja ma mäletan koi saabus see heck, kus ma reaalselt tundsin:"Nüüd ma olen valmis lahti laskma. Ma olen andestanud, kasvanud, õppinud ja ma olen lihtsalt valmis lahtilaskma". Ja reaalselt saadab mind vabadus kui ma mõtlen mida ma võiks tunda kui ma mõtlen asjadele "minuga juhtunud on" jne. Minuga on juhtunud ainult üks asi - ÕPPISIN ja sellega kaasneb kuidagi nii uhke tunne. Ei mingit viha, kurbust, midagi. Kui ma mõtlen sündmustele, siis need ei tekita ühtegi tunnet. Aga kui ma mõtlen milline tee on läbitud ja õppetund saadud, siis valdab nii uhke tunne.  Muidugi pidi elu mulle kohe ka "kontrolltöö" saatma. Ma ei tea,

Hei-hei.  Ma nägin täna sellist und, mis pani mind mõtisklema teismeea kahtlase seltskonna peale kus ma liikusin.  Kui ma olin 14 jsaadeti meid suvelaarisse, kus mulle eriti ei meeldinud. Ma jõudsin sinna 2 päeva hiljem ja mul oli raske kuhugi sissesulanduda. Ma helistasin emale mitmeid kordi järgmiste päevade jooksul, et mul on seal väga halb olla ja ma väga-väga tahaksin, et ta mind koju lubaks. Mind päästis sellest raagrist 4 päeva hiljem meeletu kõhuvalu ja oksendamine. Ma helistasin siis emale, et laagri õde kutsus mulle kiirabi ja tõenäoliselt on tegu pimesoolega. Ta lihtsalt karjus mu peale, et temagipärast võin ma ära ka surra ja lülitas oma telefoni välja. Nii ma läksin oma elu esimesele operatsioonile üksinda. Väga hirmus oli - ma ei teadnud mida narkoosistki oodata. Kui mulle mask ette pandi, siis kõlaks mu viimane mõte umbes nii:"Ma PEAN üles ärkama (ehk siis ei tohi ära surra), sest muidu on ema väga õnnetu, et tema viimased sõnad mulle olid, et ma võiksin ära surra.&

 Hei-Hei.  Ma mõtlesin pool päeva täna, et "ah-ah, niiet mul ego kuskilt välja ilmunud ja ma tunnen elust esimest korda, et ma olen SOLVUNUD". Aga praeguseks jõudsin ma arusaamale, et ma tegelikult ei ole solvunud.  Ma ei oska isegi ühtegi tunnet panna sinna taha.  Anyways kõlas dialoog lähedase inimesega eile nii:  Mina peale kartulite kurnamist neid pudruks tampimas küsin kõrvalseisjalt:"tahad aidata?" ja ta ta vastas:"sul tuleb väga hästi välja!" Mõtlen korraks hääletoonile, ja tegelikult ei oleks see kõlanud üldse teisiti kui oleks vastatud lihtsalt "ei" - ehk siis ainus probleem oli selles, et tema valitud sõnad triggerdasid minus midagi.  Ja ma reaalselt sain selle vastuse peale vihaseks. Üritasin hindagata sisse-välja aga ikkagi kõlas mu suust irooniline:"Kas ma küsisin arvustust kuidas mul välja tuleb?"  Eet jah - päris tühine asi mille peale vihastada. Eks ma sain ise ka aru, et tühine asi ja sellepärast me jätkasime tegevusi j

 Hei-hei.  Mul ei ole olnud palju intiimsuhteid. In fact, ei ole mul kunagi olnud üheöösuhet.  Mul ei ole piinlik oma partnerite arvu pärast, kvaliteedi pärast kohati küll.  Esimene seks uue inimesega on pigem selline kohmakas koos juhendavate lausetega mida teha, mida mitte. Elu on liiga lühike, et halba seksi saada.  Aga "härraga" oli esimene seks ideaalne ja kui ma peaks järgmine kord kogema ideaalset esimest seksi, siis ausalt ma panen sealtsamast jooksu.  Me olime juba käinud mitu korda väljas õhtust söömas ja tol õhtul ei pakutud mulle isegi alkoholi - teades, et mida rohkem mulle sisse joota, seda rohkem risti mu jalad lähevad. Sellessuhtes ei saa ma aru inimestest, kellel puurjus peaga üheöösuhted juhtuvad. Ma ei ole ise seda kunagi kogenud ja isegi svipsis oleks tõstab oluliselt mu "valvelolekut". Lisaks ma olen inimene, kellel läheb uue inimesega vabalt tundmiseks aega. Aga see selleks.  Igatahes ma olin terve õhtu kuulnud kõike mida üks naine kuulda tahab

Hei-hei  Mida rohkem ma sellele lausele mõtlen, seda nartsisstlikum see mulle tundub - ma olen elanud sellejärgi peaaegu oma terve elu - ja ma mõtlesin täna ühele vanale  psühholoogi külastusele ja ma leidsin üles, kus see lõks täpselt on.  Ma korrigeerin seda nüüd:"Kohtle ENNAST nagu sa kohtled teisi. Oma lapsi kohtle nii nagu sa tahad, et sind koheldakse - nemad õpivad sellest enda väärtust tundma"  Extreme people pleaser has spoken: Sõber kutsub appi - ma lähen, sest ma tahaks, et minule tuldaks appi kui ma kutsun (kuigi ma tunnen ennast täna kehvasti)  Keegi on haige - ma käin poes ja apteegis, sest kui ma olen haige, siis ma tahan, et keegi minu jaoks olemas oleks. (loe eelmist punkti, mida ise haigena teen).  Tulemus: Kolimisfirma aitas mul eile kolida ja ma olen täna haige ning pean end apteeki vedama, sest rohi on otsas ja ainus mis alla läheks on apelsinid.  See on parim näide mille peale ma suutsin tulla. Kokkuvõtvalt tekitab see sellise efekti, et inimene jätab end

 Tere-tere.  See neetud kaheastmeline autentimine - ma nimelt suutsin ennast välja lukustada oma kõikidest kontodest sellepärast. Ja siis alla tõmmata peaaegu 500GB andmeid, kus mul võti peidus oli.  "ainult mina suudan" repertuaarist teema aga sain ikkagi korda.  Igatahes, tänaseks on käimas mul "härraga" kohtulahing ja ma ei suuda ära otsustada, kas ma olen tark ja tugev või loll ja nõrk. Võibolla võtaksin seda edaspidi kokku sõnaga:"idioot" aga kasutan enda vabanduseks väljendit, et "mõistus pole oma teha".  Samal ajal see millist jõudu, energiat ja julgust võttis vägivaldsest suhtest lahkumine ei saa sõnadega kirjeldada.  Eriti kui peamiselt seisneb vägivald vaimsel tasandil ja iseenda mõistuses kahtled. Kui sa pole enam isegi kindel  kust algab hirm ja lõppeb reaalsus. Vaimselt oli see nii raske, et ma peaaegu ei mäleta seda perioodi. On üks hall udu kus stressitase oli nii suur, et ainus eesmärk oli sisuliselt päev üleelada. See on TUGEVUS.