Vahel pole muud lahendust kui omastada agressori mentaliteet!

Hei-hei.  Ma tekkis eile see moment ja ma hammustasin läbi selle mängu milles ma sees olen ja tundub nagu ma seda kuidagi võita ei saa.  Selle mängu nimi on "ohvrivõim". Reeglid on lühidalt öeldes "lihtsad". Sa lihtsalt pead teist inimest pimestama, et ta ei näeks oma võimalusi ega seda, et tema käes on võim. Ja juba ongi mäng võidetud. Aga ma seletan kohe lahti. Eile õhtul saatsin ma välja sellise kirja:  Ja see on muidugi põhjus miks need postitused nii pikad ja lihusevad on. Mitte midagi ei saa välja jätta - jääb ju mulje nagu mina keelduksin perelepitusest? Aga alustame algusest. Ma "joonistan teile pildi meie lastekaitseüstseemist,  riiklikest abivahendisest ja selle mängust nimega "ohvrivõim".  Kui kaks vanemat lähevad lahku, siis pildile joonistatult näeks see välja nii, et maa sisse tekiks lõhe. Ühel poole on vanemad ja teisel pool on laps. Ma kataksin selle lõhe  peeglitega igast küljest ja nimetaksin seda lõhe "Ego-ks" 

 Hei-hei.  See nüüd on nii absurdne näide mis ma teile siia toon. Eriti absurdseks teeb selle see, et ma leidsin end üks hetk olukorras kus ma olin ise korraga agressor kui ohver. See juba kõlab absurdsena. See kõik on jabur ja absurdne.  Igatahes, alustame sellest, et meesterhvast ligemale 30-eluaastale kolib sisse pooltäis spordikotiga ja ma leian talle vabanduse, et üksik hunt ja no pole põhjust olnud "juuri maha panna" aga no see: Okei, pole liitumist teinud aga no miks sa täiskasvanud mees omale kõneaega ei saa laadida ise? Ma seda lippu nägin - aga see värviti mu silme ees valgeks. Nimelt kuna härra välismaal töötas, siis kukkusin ma nagu Alice imedemaal sinna lõksu, et välismaal ülekanded toimuvad mitu päeva jne. Aga no kas mu loll aju selle jutu sees ka loogiliselt mõtles, et tal on eesti pangakonto ja eesti teenuspakkuja? No ma ei oska muud öelda, et loll on loll olla.  Ja see ongi see lõks! Mul on selline komme, et ma ei luba endale välja teha midagi mid

 Hei-Hei.  See on ohver-agressor suhtes minu hinnangul üks kïge tähtsam teema millele tähelepanu pöörata. Vabandamine on üks asi läbi mille ohver teeb ennast väiksemaks ja agressori suuremaks. Seda saaks ka vastupisielt sõnastada  aga oleme ausad - nagu ma juba varem olen öelnud, siis agressor tegelikult "ei vali" oma ohvrit. Ta peatub seal, kus tal lubatakse peatuda.  Ja ma teen kohe siin postituse alguses ettepaneku:LÕPETAGE VABANDAMINE! Miks ja kuidas selgub postituse käigus. Kahjuks on taaskord kõik kõigega seotud ja üritan seda lihtsalt kuidagi kokkuvõtta ja teemast mitte väga lailivalguda.  Kui keegi teie ees vabandab või teie kellegi ees vabandate, kui palju te pöörate tähelepanu sellele KUIDAS seda tehakse? Hääletoon/Sõnastus/kehakeel....  Alustan siis natukene leebematest näidetest: Ükskord mu noorem laps tegi külmkapi lahti ja ei pannud kinni. Aga lihtsalt juhtus nii, et niikui mina seda kinni panema hakkasin ilmus tema väike peake täpselt ukse trajektoorile ja ta s

 Hei-hei!  Alustuseks eelmise teema lõppu unustasin ma kirjutada ühe väga suure punase lipu veel. Kui mees vanuses 30+/- kolib sisse ainult spordikotiga, siis saada ta samatargalt uksest välja. 30 aastaga võiks olla ikka natukene rohkem saavutatud kui pool spordikotitäit riideid.  Vaadake  veel seda tänast artiklit:https://www.delfi.ee/artikkel/120069592/eesti-kodanik-peksis-turgi-reisil-oma-naise-surnuks.   Minul läks sellessuhtes hästi, et füüsilist vägivalda esines pigem vähe ja suurem osa toimus vaimse manipulatsiooni kaudu aga sellepärast astun ma ka üle igasugusest häbitundest siia üles panna isiklikke asju - äkki mõni ohvrirollis inimene tunneb ära mustri.  Aga tegelikult  ma tahtsin täna lihtsalt jagada seda imelist momenti mille ma täna ära tabasin (Tegelikult oli seda raske märkamata jätta). Kui ma veel paar postitust tagasi kirjutasin, et ma oma emale veel andestada pole suutnud ja selle kallal töötan, siis täna ma saan öelda, et ma andestan talle.  Mul oli nädalavahetusel k

 Hei-hei!  Lähisuhte vägivalla teema on NII-NII suur ja lai, et ma panen siia vahepeal ka teisi sellega seonduvaid teemasid. Ja enamus ajast jäävadki need olema nagu eelmistest postitustest välja tuli:"maa ise olen süüdi, et minuga sellised asjad juhtuvad" AGA "ma ei süüdista ennast, sest need tulevad lapsepõlvest kui ma ei saanud midagi teha, sest ma olin alles laps ja ma olengi lihtsalt rumal inimene." Igatahes, see on praeguseks viimane rahaga või võlgadega seotud postitus. Nagu te pealkirjast aru saite maksan ma taaskord midagi - seekord siis maksan ma kiirlaenude asemel riigile oma vanemahüvitist tagasi.  Igatahes kuna mu eesmärk on see, et ohvrid hakkaksid nägema agressiorite mustreid siis ma alustan täiesti algusest - rasedusest,  Kui ma rasedaks jäin - see oli poole aasta jooksul kolmas!!! kord. Esimene kord me otsustasime koos, et teeme aborti. Peale seda jäin ma väga-väga ruttu uuesti rasedaks - seal oli nii väike vahe, et ma pidin minema spiraali paigalda

 Hei-hei.  See on nüüd selline teema milles paljud võivad ennast ära tunda ja paljud hakkavad mõtlema, et ma olen hull. Aga no ma tunnen, et see on teema mida inimestel on vaja teada. Üleüldiselt.  Ma olen käinud nüüd erinevate terapeutide juures. Ohvriabi kaudu, lastekaitsetöötaja kaudu ja ise makstes. Üks terapeut nägi mind läbi, ta küsis mu käest, miks ma kunagi vastuste peale ei mõtle vaid mul on need kohe varukast võtta. Ja ma nägin midagi mis on mind saatnud terve mu teadliku elu aga ma polnud kunagi märganud, et see seal on. Ehk siis vestlused mu peas.  Inimesed on mu positiivse omadusena välja toonud mu analüüsivõimet aga ma pole kunagi teadnud kust see tuleb. Saage tuttavaks, see on "surviving mode ehk ellujäämisreziim".  Tööandjatele analüütilise töö peale parim sihtgrupp inimesi  on ärevushäire all kannatavad - analüüsitud saavad sellised riskid ja andmed sellisest küljest mille peale igaüks ei tule - nad teevad seda lihtsalt igaksjuhuks - et olla valmis.  Kas te p

 Hei-hei!  Üks teema mis käib lähisuhtevägivalla - sellele eelneva ja järgnevaga kaasas on harjumus ebastabiilsusele. Ja see mõjutab nii paljusid valdkondi elus kasvõï sobiva töö leidmine. Miks ma sellest räägin? Sest ma olen lõpuks leidnud selle enda valdkonna mis mulle sobib, mul läheb igapäevaga aina huvitavamaks - ma olen hakanud tööd koju kaasa võtma, sest nii huvitav on. Need kes mind teavad kindlasti naeravad, et mis selles valdkonnas huvitavat saab olla - no te ei kujuta ettegi kui palju asju ma ei tea ja kui huvitavaid asju küsitakse - igatahes sobib see minuga nagu võti lukuauku. Mul on enamus ajast huvitav. Ehk siis minus on väljakujunenud see külg mis on nii harjunud ebastabiilsusega, et pidevalt muutuv olukord on minu jaoks turvaline.  Ma olen selle valdkonnaga nagunii tutvust teinud vaatenurgast "kui ma oleksin selles valdkonnas ettevõtja". Aga sinna jõuan ma ilmselt ükspäev siis kui ma tunnen, et mul igav hakkas.  Aga vaatame nüüd seda ebastabiilsusega harjumis

 Nagu ma kuskil juba mainisin "terviseadnmete asja" siis soovitan teilt küsida kui tihti te kontrollite kes teie andmeid on vaadanud?  Üks asi viis teiseni ja ma jõudsin omadega avastuseni, et härra teeb üle kuu mu kohta päringuid. Mu reaktsioon oli nagu:"okei, las vahib, aga kuhu ta siis veel päringuid teinud on?"  Õnneks on eesti.ee lehel selline mugav koht kus näeb mitme registri kohta vaatajate  andmeid.  Ja sealt algasid ka minu shokid. Miks on tema perearst vaadanud minu tervise andmeid? Milliseid andmeid on vaadatud? KAS MUL ÜLDSE MINGITKI PRIVAATSUST ON????  Vaatamisi oli mitmetes registrites aga see terviseandmete oma võttis igasuguse privaatsustunde ära. Logisin digilukku sisse ja need kolm dokumenti mida vaadatud olid viimasest günekoloogikülastusest.  Kuna see oli minu "korra aastas kohustuslik" kontroll ja ma lasin kõik põhilised analüüsid teha, siis see koosnes ka kolmest epikrisiist:külastuse epikriis, vereproov ja vaginaalsed proovid. Ehk s

 Ma ei tahtnud sellest teemast tegelikult siin blogis rääkida aga ma sain tagasisidet, et ema on ema ja talle tuleb andestada jne.  Esiteks ma ütlen: Jah! andestama peab. Aga mitte ema pärast. Sa võlgned andestuse enda pärast ja enda ees. Sa vabastad andestamisega selle valusa koha endas millegi ilusama ja parema jaoks.  Aga olete te mõelnud mida pidi see ema tegema, et laps otsustas teda täielikult maha kanda?  Ühtlasi jah, ei tasu päris kohe otsustada "a, mu ema on toksiline/kohtles mind lapsena halvasti ja nüüd lõpetan suhtlemise". Ma olen näinud kahte varianti:  1) Need emad kellega saavad lapsed rääkida suud puhtaks x ja y sündmuste kohta. Vanem mõistab, et tema oli täiskasvanud ja ei päriselt ei osanudki paremini ja nad saavad need asjad selgeks rääkida ja andestada teineteisele ja eluga edasi minna. See pole toksiline. Ma kujutan ette, et ma tulevikus pean ka oma lapse ees vabandama, et ma ükskord temaga jaurasin 2 tundi, et ta paneks ühed kindad kätte. Ma ei tea miks

 Hei-hei.  Üks teema mida ma lähisuhtevägivalla puhul tahan veel arutleda on ohvri poolne vabanduste otsimine agressorile.  Piltlikult väljendades on vabanduste otsimine samahea kui paneks ennast ise käeraudadega radiaatori külge kinni.  "Ta ei teadnud paremini" , "teda koheldi lapsena väga halvasti ja ta ei oskagi teisiti", "ta andis oma parima" sinna juurde kuuluvad kindlasti:"ma ju ise tehin/ütlesin... jne"  Aga mul on üks küsimus kallis lugeja - kui nad ei tea, et saab teisiti, ei oska teisiti jne, siis MIKS JUHTUSID ASJAD AINULT SULETUD USTE TAGA?  Siinkohal tahan ma välja tuua sellised asjad: psühhopaadiks sünnitakse, sotsiopaadiks ja natrsuks kasvatakse. Ma jätan väljendite googeldamise teile.  Fakt on aga see, sotsipaadi ja narstu on PEAAEGU võimatu aidata. Mind aitab väga palju see, kui ma vaatan oma eksmehe peale pilguga, et ta on töiskasvanud inimese kehas väike laps - kellel "kasvamine" jäi pooleli, sest ta ei saanud vajatud

 Hei-hei Kuni ma jõuan endas selgusele mis oleks parim võimalik lahendus (eelmise postituse kohta) siis ma otsustasin teile rääkida mis vahepeal juhtunud on.  Kui ma alustasin võlglase blogi, siis mul oli ainult üks eesmärk - võlad tasutud saada. Seega kui kõik järjepeale sai - jah, ma olin oma isiksuse ära kaotanud (vähemalt ma arvasin nii), aga ma kaotasin selle kadunud isiksuse ka ära.  Mul polnud ühtegi eesmärki enam. See võlgade tasumine oli kuumaksete ja ajaküsimus. Aga ma ei teadnud mida edasi teha. Kuidas edasi minna. Mis mulle meeldib üldse? Ja mu keha koos ajuga lülitasid ennast välja. Ma lihtsalt kulgesin - isegi töölt tulin ära.  Chalice ütleb oma laulus:"elan mitte ei võta ruumi" ja ma tegin täpselt vastupidist mingi aeg.  See oli reaktsioon. Ma olin olnud nii pikalt "ellujäämisreziimis" (ingl.k "survival mode"), et kui selleks enam vajadust ei olnud siis lülitas mu keha ja aju ennast välja. ("shut down"). See on tegelikult sellistel