Kopp on ees!
Hei-hei. Ma olen üritanud olla rahulik, mõistev, vastutulelik aga teate mis? KOPP ON EES!!! Nii nagu oma võlgadega, hakkan ma nüüd vastu võitlema sellele psühhopaadile. Ja ei, ma ei kavatse teha siin mingit laimukampaaniat aga ütlen kohe ära - meilivahetusi näete te siin kindlasti! Ma teen seda neljal põhjusel: 1) Mul on vaja see enda seest välja saada 2) Ma loodan, et keegi kes on sarnases olukorras saab ka tuge 3) Mu kannatus on katkenud ja ma ei vali enam vahendeid 4) Mul pole tänaseks enam muid vahendeid alles Mis mind sellist otsust pani vastu võtma? Viimane juhtum tekitas minus tunde, et ainus võimalus see lahing võita on siis kui üks osapool meist kolmest surnud oleks - teise variandina see avalikkuse ette tuua. Ehk siis viimane juhtum kõlaks kokkuvõttes nii:"Kas te teate mis tunne on olla haige lapsega kodus ja mõelda, et sa oled nüüd sisuliselt lapserööviga tagaotsitav?" Mina tean. Kogu see olukord ajas samal ajal naerma tegelikul