Vahel pole muud lahendust kui omastada agressori mentaliteet!

 Hei-hei.  Üks teema mida ma lähisuhtevägivalla puhul tahan veel arutleda on ohvri poolne vabanduste otsimine agressorile.  Piltlikult väljendades on vabanduste otsimine samahea kui paneks ennast ise käeraudadega radiaatori külge kinni.  "Ta ei teadnud paremini" , "teda koheldi lapsena väga halvasti ja ta ei oskagi teisiti", "ta andis oma parima" sinna juurde kuuluvad kindlasti:"ma ju ise tehin/ütlesin... jne"  Aga mul on üks küsimus kallis lugeja - kui nad ei tea, et saab teisiti, ei oska teisiti jne, siis MIKS JUHTUSID ASJAD AINULT SULETUD USTE TAGA?  Siinkohal tahan ma välja tuua sellised asjad: psühhopaadiks sünnitakse, sotsiopaadiks ja natrsuks kasvatakse. Ma jätan väljendite googeldamise teile.  Fakt on aga see, sotsipaadi ja narstu on PEAAEGU võimatu aidata. Mind aitab väga palju see, kui ma vaatan oma eksmehe peale pilguga, et ta on töiskasvanud inimese kehas väike laps - kellel "kasvamine" jäi pooleli, sest ta ei saanud vajatud

 Hei-hei Kuni ma jõuan endas selgusele mis oleks parim võimalik lahendus (eelmise postituse kohta) siis ma otsustasin teile rääkida mis vahepeal juhtunud on.  Kui ma alustasin võlglase blogi, siis mul oli ainult üks eesmärk - võlad tasutud saada. Seega kui kõik järjepeale sai - jah, ma olin oma isiksuse ära kaotanud (vähemalt ma arvasin nii), aga ma kaotasin selle kadunud isiksuse ka ära.  Mul polnud ühtegi eesmärki enam. See võlgade tasumine oli kuumaksete ja ajaküsimus. Aga ma ei teadnud mida edasi teha. Kuidas edasi minna. Mis mulle meeldib üldse? Ja mu keha koos ajuga lülitasid ennast välja. Ma lihtsalt kulgesin - isegi töölt tulin ära.  Chalice ütleb oma laulus:"elan mitte ei võta ruumi" ja ma tegin täpselt vastupidist mingi aeg.  See oli reaktsioon. Ma olin olnud nii pikalt "ellujäämisreziimis" (ingl.k "survival mode"), et kui selleks enam vajadust ei olnud siis lülitas mu keha ja aju ennast välja. ("shut down"). See on tegelikult sellistel

 Pean ütlema ausalt, et ma olen "järgmist" postitust alustanud vähemalt 4 korda.  Selle nelja päeva jooksul olen ma mitu erinevat mindstate-i" omanud.  1. on see klassikaline, et aga äkki ma näengi seda oma mätta otsast ja olen ise hoopis see nartsissitlik bulli? (Ja olgu öeldud, et ei ole, sest taustal on selle ajaga tekkinud terviseandmete vaatamine, registrites stalkimine, veel üks rahateema, lapse tervisega seonduv, see viimane politseiasi ja no nartsissitliku inimese repertuaarist kõik klassikalised "võtted". Pmst olen ma viimased kaks aastat olnud positsioonil kus mul tuleb järjepidevalt ennast kaitsta ja muuks ei jäägi enam aega ega energiat)  2. Ma ei suuda leida endas enam seda osa millel oli kunagi sellest inimesest kahju - see ju on ka põhjus, miks ma lasin nii kaua asjadel juhtuda. Ja see on toonud minus esile, et tegelikult olen ma valmis kõik lauale panema ja "sõtta" minema. Aga see viimane juhtum vallandas teatavad protsessid ja mul ei

 Hei-hei.  Kell on mingi 4 öösel ja ma ei saa magada. Ma olen lihtsalt vihane, tüdinud ja peas keerleb nii palju mõtteid. Ja ma mõtlesin, et ah mis seal ikka, tutvustan teile ennast ja jään lootma, et kui me kokku jookseme, siis te teete näo, et te ei ole mu blogisid kunagi lugenud ja ei tea minust nii palju isiklikke asju mida ma võlablogis jagasin.  Saame tuttavaks - mina olengi "appi, ma olen võlglane" ja mul täiega päriselt ongi kopp ees!  Mina olengi see, kes oli kaelani võlgades. Ja mina olingi see kes lasi endaga nii pahasti käituda. Mina olingi see kes kaotas ennast täielikult ära, sest andis enda hääle ja arvamuse.  Aga ma olen ka see, kes korjas oma viimased jõuriismed kokku ja kaevas end kogu sellest supist välja.  Ma olen see, kes vaatas nii sügavalt enda sisse, miks ma olen lasknud asjadel selliselt minna, et sellest võiks lausa pimedaks jääda. Ja ma olen teinud endaga nii suure töö, et minuga selliseid asju enam kunagi ei juhtuks.  Kui ma pean selle tsirkuse lõp

   Hei-hei.  Ma olen üritanud olla rahulik, mõistev, vastutulelik aga teate mis? KOPP ON EES!!! Nii nagu oma võlgadega, hakkan ma nüüd vastu võitlema sellele psühhopaadile. Ja ei, ma ei kavatse teha siin mingit laimukampaaniat aga ütlen kohe ära - meilivahetusi näete te siin kindlasti!  Ma teen seda neljal põhjusel:         1) Mul on vaja see enda seest välja saada         2) Ma loodan, et keegi kes on sarnases olukorras saab ka tuge        3) Mu kannatus on katkenud ja ma ei vali enam vahendeid        4) Mul pole tänaseks enam muid vahendeid alles Mis mind sellist otsust pani vastu võtma? Viimane juhtum tekitas minus tunde, et ainus võimalus see lahing võita on siis kui üks osapool meist kolmest surnud oleks - teise variandina see avalikkuse ette tuua.  Ehk siis viimane juhtum kõlaks kokkuvõttes nii:"Kas te teate mis tunne on olla haige lapsega kodus ja mõelda, et sa oled nüüd sisuliselt lapserööviga tagaotsitav?" Mina tean. Kogu see olukord ajas samal ajal naerma tegelikul