Saame tuttavaks - mina olengi "Appi, ma olen võlglane" ja minul ongi "kopp ees!"

 Hei-hei. 

Kell on mingi 4 öösel ja ma ei saa magada. Ma olen lihtsalt vihane, tüdinud ja peas keerleb nii palju mõtteid. Ja ma mõtlesin, et ah mis seal ikka, tutvustan teile ennast ja jään lootma, et kui me kokku jookseme, siis te teete näo, et te ei ole mu blogisid kunagi lugenud ja ei tea minust nii palju isiklikke asju mida ma võlablogis jagasin. 

Saame tuttavaks - mina olengi "appi, ma olen võlglane" ja mul täiega päriselt ongi kopp ees! 

Mina olengi see, kes oli kaelani võlgades. Ja mina olingi see kes lasi endaga nii pahasti käituda. Mina olingi see kes kaotas ennast täielikult ära, sest andis enda hääle ja arvamuse. 

Aga ma olen ka see, kes korjas oma viimased jõuriismed kokku ja kaevas end kogu sellest supist välja.  Ma olen see, kes vaatas nii sügavalt enda sisse, miks ma olen lasknud asjadel selliselt minna, et sellest võiks lausa pimedaks jääda. Ja ma olen teinud endaga nii suure töö, et minuga selliseid asju enam kunagi ei juhtuks.  Kui ma pean selle tsirkuse lõpetamiseks "anonüümse maski" maha võtma, siis ma teen seda. 

Ma olen viimased kaks aastat veel peaaegu üsna kannatlikult oodanud ja naiivselt lootnud, et saabub rahu ja vaikus. Väga naiivne, nagu mu eelmist postitust lugedes aru saite. 

Ja ma laimu pärast ei muretse. Ma kavatsen postitada ainult asju, millele ma saan ka materjali külge panna. Sõbranna arvas üldse, et ma võiksin kirjutada siin vormis "mis teie teeksite sellistes olukordades" aga me kahjuks jõudsime üsna ruttu koos arusaamale, et see kõik on nii absurdne - kui ei näeks - ei usuks. Toon näiteks kasvõi eelmise postituse mis kõlaks kokkuvõtvalt nii:"teatasin, et laps on haige ja üks üritas mind tagaotsitavaks kuulutada". 

Ja kuigi osad postitused võivad kõlada ohvrimentaliteediga, siis ma ei mõtle endast kui ohvrist - minu valik oli end selle inimesega siduda. Kui võlablogi sai loodud  enese motiveerimiseks, et ma kaasvõlglasi ei saa alt vedada kui pooleli jätan (olin ma ju harjunud elama teiste jaoks), siis see blogi siin sündis puhtalt mõistmisest, et minu ellu saabub selle teemaga rahu ainult sellisel viisil kui ma  astun ise agressori rolli ja lihtsalt sõidan ühekorra kohustustest ja normidest üle. 

Teine inimene minu tasemele ei tõuse, ma siis laskun korraks tema omale - ja ärge seda lauset veel hinnake. Sellel on hoopis teine tähendus kui ma olen lõpetanud. 

MUL ON LIHTSALT KOPP EES!

Ärge siis väga karmid mu pihta olge - mul läheb seda energiat tarvis selle blogi tagajärgedega tegelemisele. 

Järgmine kord saate juba "tsirkust ja nalju". 

Tsau-tsau!