Meil oleks niimoodi Eestis kordades vähem elatisvõlglasi ja mida ma veel õppisin?!

 Hei-Hei. 

TEATE MIS? Üks kohtuasi on lõppenud ja mu laps on kaitstud. Õigemini tema vara. Mu laps on kaitsud nii oma isa kui minu eest. Ja ma ei saaks olla õnnelikum. 

Eks see kohtuasi oli ka natuke selline naljakas, et ega ma ei teadnud kust läheneda - aga kuskilt ma laustasin ilma mingi lootuseta ja praegu olen ma tulemusega rahul. Ma ei taha detaile jagada, sestmeil käis istungil mitu korda läbi lause, et sellel teemal pole kohtupraktikat ja vaidlusi olnud ja see on selline erakordne juhtum. 

Aga täpselt nagu ma alustasin oma võlablogiga - vahet ei ole kuidas ma sellesse olukorda sattusin - lahendamist see vajas. Ja meie kohtusaaga lahendus paneb mind täiega mõtlema, et meil oleks niivõrd palju vähem elatisvõlglasi sellise lahendusega - pidades silmas justnimelt neid, kes ei maksa elatist, sest "see ei kulutata lapse peale".  See polnud küll meie teema aga lõpplahendus sobib tegelikult nendele mõlemile juhule väga hästi minu hinnangul. 

Ja kõik on easy. KÕIK toetused  (Peretoetus, kingitused, elatis jnejne) laekuvad otse lapse kontole. Lapsega elav vanem saab neid käsutada ja kasutada. Eraldielav vanem saab internetipanga õiguse ilma kasutamisõiguseta ja suure usaldamatuse olukorra puhul kontrollib omavalitus, et lapse vara kasutatakse tema huvides. Ma ei tea kas naiivne või mitte aga minu hinnangul võiks selline olukord ära hoida suure osa elatisvõlglasi kes põhimõtte pärast ei maksa elatist - olgu nende põhjus ja IQ tase siis ükskõik kui kõrge või madal.  Selle taga reeglina on ikkagi usaldamatus üksteise suhtes - kui ma jätan ära need põhjused, et elatist ei tasuta rahaliste raskuste tõttu. 

 Ma loen seda lahendust igatahahes võiduks. Oma lapse eest ma praegu võitlesin ja tema võitis - neid "võidukomponente"on siin veel aga ma ei ole täna valmis jagama neid - sest ma ei ole otsustanud kas ma ühte avanenud võimalust kasutan (ilmselt suure tõenäosusega küll) aga ma ei tea millises määras. Kas minimaalselt, et jääda nulli või maksimaalselt millele on õigus. Siin on ainsaks argumendiks küsimus:"kui palju ma sellele oma energiat panustama olen valmis". Aga ma tunnen, et eriti palju ei taha - ma tahaks juba lihtsalt rahulikult olla ja elada. Kuigi mu jurist oli küll üsna motiveeritud sajaga peale lendama. 

  Ega meil läkski see ratas nüüd lahti, et "korra kuus istun kohtusaalis" ja teises asjas on meil nüüd vaidlus. Aga sellessuhtes jääb see viimaseks. Peale kohut pole enam millegi üle vaielda siis enam ja mina näen taamal terendamas RAHU. 

Mis te arvate? 

Aga mida ma tahan öelda. Naised, seiske enda eest. Mina seda ei teinud ja elu läks raskeks. Nüüd ma ei seisnud enam enda eest. Nüüd ma pidin seisma oma lapse eest - et kindlustada talle teistsugune tulevik. Kergem oleks olnud seista KOHE endaeest ja jalga lasta siis kui esimene kord oli see tunne, et peab minema. 

Edit. Pidin ju kirjutama mida ma veel õppisin. No ma õppisin, et ma kogusin end kohtusse minekuga liiga kaua. Kõike käsitleti kui "mineviku episoode" - see kindlasti oli juba nõrgem. Samas ootamine oli hädavajalik, sest kui ma oleksin korrast ära rahaasjadega läinud kohtusse, siis ei oleks tulnud kindlasti sellist lahendust. Kokkuvõtte ma venitasin LIIGA kaua. Ca pool aastat/aasta varem oleks olnud need mineviku episoodid kindlasti tugevama kaaluda. 

Mina aga soovin teile ilusat kevadet.