Kopp on ees!

  Hei-hei. 


Ma olen üritanud olla rahulik, mõistev, vastutulelik aga teate mis? KOPP ON EES!!! Nii nagu oma võlgadega, hakkan ma nüüd vastu võitlema sellele psühhopaadile. Ja ei, ma ei kavatse teha siin mingit laimukampaaniat aga ütlen kohe ära - meilivahetusi näete te siin kindlasti! 

Ma teen seda neljal põhjusel: 


       1) Mul on vaja see enda seest välja saada 

       2) Ma loodan, et keegi kes on sarnases olukorras saab ka tuge

       3) Mu kannatus on katkenud ja ma ei vali enam vahendeid

       4) Mul pole tänaseks enam muid vahendeid alles


Mis mind sellist otsust pani vastu võtma? Viimane juhtum tekitas minus tunde, et ainus võimalus see lahing võita on siis kui üks osapool meist kolmest surnud oleks - teise variandina see avalikkuse ette tuua.  Ehk siis viimane juhtum kõlaks kokkuvõttes nii:"Kas te teate mis tunne on olla haige lapsega kodus ja mõelda, et sa oled nüüd sisuliselt lapserööviga tagaotsitav?" Mina tean. Kogu see olukord ajas samal ajal naerma tegelikul - minu krediidiskoori rikkumisest ei piisanud, nüüd tuleb rikkuda ära ka üleüldine taust. 

Aga ma alustan algusest. Eilne hommik algas minu poolt sellise kirjaga: 

Olgu öeldud, et see on esimene kord kui ma ei saanud talle last anda. Ta on küll igatepidi üritanud jätta muljet, et ma keelan ja ei lase lapsega suhelda aga see on reaalselt esimene kord kui ma talle ei tlen - sest ühise hooldusõïgusega on mul KOHUSTUS võimaldada teise vanemaga suhtlust. Aga eks te näete seda varsti ise. Igatahes vastu sain ma kirja: 


Ma lihtsalt ei mõista seda reaktsiooni.  Väljaarvatud see osa, et ta on koguaeg meeleheitlikult üritanud jätta muljet nagu ma last temast eemale hoiaks ja ta sai lõpuks endaarvates võimaluse seda tõestada. Vähemalt kõikide nende varasemate juhtumite järgi mulle isikikult nii tundub.


Seda numbri asja kommenteerin ka korraks lisaks, et ma vahetasin oma telefoninumbrit vahepeal. Mingi aeg kasutasin mõlemat, kuni helistajad said teadlikuks, et edaspidi teisele numbrile helistada. Aga kui kõïk suhtlused toimusid juba uue numbriga, siis ma ei näinud vajadust teavitada, et ma kinni panen nüüd teist. Loll on loll olla. See numbrivahetus oli minu jaoks lihtsalt sümboolse tähendusega uuele algusele ja vana number ei tööta umbes pool aastat juba - ei tea kuidas see talle uudis on.


Samuti heidab ta ette justkui lastekaitsetöötaja midagi valesti tegi, et ei vasta telefonile nädalavahetusel. Ma ausaltöeldes ei tea, kas nad peavad nv-l vastu võtma telefoni sellel ametikohal aga kuna meie juhtumiga seotud lastekaitsetöötaja on läbi hammustanud, et ma ei reageerigi üle vaid saangi hullu terrorit ja manipulatsiooni siis hakkas ta härrale ettejääma.  Aga no, sellest saab veel omaette hea nalja. Ma nimetan neid juhtumeid naljadeks - sest nii nad välja näevad - kuid kahjuks on see realsus. 


Ehk siis mina ütlen, et laps on haige ja tema vastab küsimusega KUS laps on. Suurte trükitähtedega ja ähvardab politseiga. See on juba aed ja aiaauk. Ma olen võibolla ise loll aga ma ei pööranud alguses üldse tähelepanu sellele, et ta meiliteel mulle ytleb, et on kohal. Seda, et ta kohal on, vastab ta REEGINA sõnumi teel. Igatahes kulmineerus see meilivahetus nii: 

Ee what? See eskaleerus kiiresti! Ma ütlen, et laps on haige ja pöörad seda selliseks nagu ma oleks lapseröövi toime pannud ja olen nüüd tagaotsitav?! Ja kui te loete kõige viimast lauset, siis ta ütleb seda nii veenvalt nagu ta ise seda usuks. 


Ütlen ausalt, ma ei tea kindlalt kas politsei tegeles meie asukoha väljaselgitamisega või mitte, sest ma helistasin ise 112 peale, et me oleme kodus ja tulge aga kontrollima kui soovite. Sealt vastati mulle, et tema hetkel ei näe, et keegi meid otsiks aga see tädi teiselpool telefoni ütles, et paneme siis ikkagi info kirja - juhuks kui peaks kellelgi vajadus  tekkima meid otsida. 


Kas mul oli valikut mitte helistada politseile ja öelda, et ma ei ole jooksus vaid laps on haige ja me oleme kodus? Ei olnud. Ja kuigi ma kahtlesin, siis ma ei saaud riskida sellega, et äkki ta ikka helistas ja otsitakse sisuliselt sellepärast, justkui ma oleksin lapse ära röövinud ja põgenenud - ma kaotaksin sellega juba eos hooldusõiguse vaidluse. 


Ehk siis kui tema ei helistanud ja minu registrisse jälge ei jätnud siis tegin ma seda ise ikkagi. BRAVO! See minu kõne ilmselt ei mõjunud nii negatiivselt nagu tema oleks mõjunud aga no jäljed jäävad ikka maha ju.  Aga teate küll, see on kildudel kõndimine - kuskil ei tohi eksida - iga viga võib maksma minna seda, et kõik eelnevad asjad kahtluse alla lähevad. Pealegi tagantjärgi neid meile lugedes ma ei vastanud tema küsimusele kus laps on - minu mõistus võttis seda nii, et ta üritab mind reageerima saada- nagu kõik teised ja arusaama, et kui ma pidin last sel päeval üle andma, siis kus ma veel olla sain kui mitte kodus. 


Jah, sõnad nendes meilides tunduvad nagu isa oleks oma lapse pärast mures aga reaalsuses on tegu lihtsalt minu "kottimisega".  Ja pöörduda pole kuhugi. Ennast aidata pole enam rohkem millegagi kui kasutada koguaeg terapeudi tuge, et mitte murduda,  Lastekaitsetöötajaga oleme hästi palju suhtluses - aga temagi otseselt midagi teha ei saa - LAPS ei ole ju ohus. Kaevata pole kuhugi, sest kellegi elu ei ole ohus, kedagi ei väärkohelda füüsiliselt. Mu ainus võimalus on nõuda hooldusõigust. Jurist kardab, et meil ole piisavalt - sest lapsele ta ju pole ohtlik ja neid meilivhetusi on liiga palju ja nad üksi ei anna midagi, sest kõik on väga süstemaatiliselt üksteisega seotud. Tänane kiri voib olla hoopis jätk üleeilsele kirjale, mitte vastus tänasele küsimusele. 


 Ja mind isegi enam ei huvita mis saama hakkab - see, et ma kõik avalikult üles panen on lahendus mille peale ma praegu tulin - et ennast kaitsta selle jura eest. Kas te kujutate ennast pidevalt ette olukorras kus teil lihtsalt pole valikut? Teine valik oleks hooldusõigus kätte saada aga see võtab nii palju aega, et ma jõuan enne hulluks minna. See ei koti kedagi, et laps on kõigest manipuleerimisvahend inimesele. 


Ainus mis ma teha saan on tunnistada endale, et "APPI, MA SAIN PSÜHHOPAADIGA LAPSE". 


Järgmise naljani - ja neid tuleb palju! 


Edit:Praeguseks on selgunud, et "härra" helistas lasteabi liinile ja minul on vastuvõtuaeg politseinikuga.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kes maskab? - MINA MAKSAN!

Saame tuttavaks - mina olengi "Appi, ma olen võlglane" ja minul ongi "kopp ees!"

Kuidas ma oma majandusliku iseseisvu ise käest andsin!?

Räägime vabandamisest!

Vestlused iseendaga ehk teisisõnu ärevus ja sellega toimetulek...

Seltskondadest....

Ei teagi mida teha!?

Alati maksab keegi teine....

Räägime vahepealsest ajast...