Kuidas ma oma majandusliku iseseisvu ise käest andsin!?

 Hei-hei. 

See nüüd on nii absurdne näide mis ma teile siia toon. Eriti absurdseks teeb selle see, et ma leidsin end üks hetk olukorras kus ma olin ise korraga agressor kui ohver. See juba kõlab absurdsena. See kõik on jabur ja absurdne. 

Igatahes, alustame sellest, et meesterhvast ligemale 30-eluaastale kolib sisse pooltäis spordikotiga ja ma leian talle vabanduse, et üksik hunt ja no pole põhjust olnud "juuri maha panna" aga no see:

Okei, pole liitumist teinud aga no miks sa täiskasvanud mees omale kõneaega ei saa laadida ise? Ma seda lippu nägin - aga see värviti mu silme ees valgeks. Nimelt kuna härra välismaal töötas, siis kukkusin ma nagu Alice imedemaal sinna lõksu, et välismaal ülekanded toimuvad mitu päeva jne. Aga no kas mu loll aju selle jutu sees ka loogiliselt mõtles, et tal on eesti pangakonto ja eesti teenuspakkuja? No ma ei oska muud öelda, et loll on loll olla. 

Ja see ongi see lõks! Mul on selline komme, et ma ei luba endale välja teha midagi mida ma endale lubada ei saa - hirmust, et ma lõpuks pean ise maksma ja kuidas ma seda siis teen kui raha pole. Seega ma tegin erandi - ja lubasin tal spaas perepileti eest maksta. See vist oli 50 euri. Mind polnud vaja kaua veenda kui ta ütles, et "ma olen sulle ju nagunii võlgu". Ja me käisime igakord spaas kui ta eestis oli ja ma laadisin kõneaega aina juurde ja tema ajas mu pead sassi sellega, et nüüd olen 60+laetud summa võlgu. Ja ma üritasin küll vaielda, et see võlgu olemise jutt võiks nagu ära jääda, me käisime spaas ja ostsid midagi külmkappi ka ja selline ring tekkis ja meie nagu pall sellel trajektooril liikusime. Tema "võlgu olev" summa suurenes, mina midagi lubasin selle arvelt midagi välja teha.  Aga teate, need armumise roosad prillid on ees ja eks taustal käib ikka mõlemalt poolt mingite väidete peale jutt, et see võlgu olemise jutt tuleb ära lõoetada ja mõtleks üldse hoopis kuidas ühendada sobitada rahamajandus kokku. Me isegi tegime tema telefoninumbrile liitumise minu lepingu alla. 

Ja selle kõige taustal kui ma mõtlesin, et me siin oma leibasid ühte kappi paneme koos kõigega ei pannud ma tähelegi, et vahepeal oli pall ringis teistpidi veerema hakanud ja ma hakkasin järjest tegema asju, sest tema ju ostis spaapileti ja see tegi minust ärakasutaja. Ja see ärakasutaja väide triggerdas minus süütunde, et ma ju ei taha teda ära kasutada ja heastan oma patu siis. Ma olin juba juhitud oma tunnetest ja ratsinaalsusest polnud raasugi järel. Ja niimoodi samm-sammult kasvasid minus võlglase tunne, süütunne....ja lõksus ma olingi.  (Nüüd meenutame lapsepõlvest kui mina pidin ema maine päästmiseks vabandama sellepärast, et mulle liiga tehti). See jättis mulle täiskasvanuikka nii palju võimalusi eluterveid "valikuid" teha.  

Varsti tulid juba need bondora ja laenude teemad peale kus enam ei küsitudki minult midagi ja kui ma midagi julgesin öelda siis läks asi tuliseks. 

Ja siis istubki sul lähedane isik teisel pool lauda ja küsib mis sinuga toimub? Kuidas saab kõneaja laadimisest minna olukord selliseks? Ja sa ainult kehitad õlgu - sest sa ei saa aru. Sa ei saa aru, et su pea on kärbseid täis aetud.Sa ei saa aru, sest siin taga pole mitte mingit loogikat.  Ja see lähedane inimene lahkub su elust - ta ei saa  aidata. Mind valdab hirm, et ma ei saa rahaliselt üksi hakkama - sest kuidagimoodi ma sõltun sellest inimesest. Mind valdab hirm, et ta hakkab oma tühiseid ähvardusi teostama. Ja ma olen nõrk, et tõsta teda oma kodust välja. Mu esimene katse lahku minna lõppeski üürilepingulõpetamisega. Ma lihtsalt ei näinud teist valikut.  Sellessuhtes olin ma esimesel katsel ära minna väge täis, et  ma tegin südame külmaks ja panin ta telefoninumbri kinni - ma sain seda teha, sest see oli minu lepingu all. Mul oli veits hirm, et ta teeb meelega mulle elusuure arve. Ja nii ma leidsin end korraga agressori ja ohvri rollist. Ma olin juba suht kõik kaotanud aga ma ei jätnud kasutamata kontrolli tema telefoninumbri üle - kuni tema perekond mind pommitama hakkas, et miks teda pole võimalik kätte saada - ja ma murdusin ning avasin numbri. 

Aga no mis kasu oli üürilepingu lõpetamisest. Selle tulemusel lasin end veenda linnast välja kolima kui me olime ära leppinud. 

Teadke, nad teevad seda. Kui sa hakkad vastu ja nad kontrolli tagasi saavad siis sind üritatakse samamoodi vaikselt samm-sammu haaval isoleerida kõigist võimalikest "ohtudest." Ja kõige "naljakam" on see, et te lõpetate ise oma suhted lähedastega. Kuidagimoodi jääb alati mulje, et sa ise tahtsid seda teha. Lõpuks ei usu sind su perekond ka enam. 

Sa oled alistatud. Sa oled kaotanud. Sinust saab tühine hüpiknukk, sest sa oma roosades prillides ei näinud selget pilti ja laadisid kõneaega, sest tema ülekanne kestaks mitu päeva. 

See kõik on nii loogikavastane, kurb, naljakas ja veider. Neid asju peale telefoniarve ja spaapileti oli veel aga ma selgusemõttes jätan need kaks asja siia üles. 

Ja nii saa võidki ükshetk avastada, et "aa, mina olengi Alice ja see ongi imedemaa" 

Ma tulin selle lause peale alles nüüd aga järgi mõeldes - Alice kukkus enne õnnelikku lõppu musta urgu, pidi ennast uksest läbi pääsemiseks hästi pisikest muutma (vabandamise postitus), seal urus juhtusid igasugused müstilised/seletamatud asjad. Uru lõpus oli tema õde ja neil oli lapsepõlvest lahendamata teema. Urust pääsemiseks oli vaja need ära lahendada.....koidab?

Elu nagu muinasjutt! 😅 

Teie Loll. 










Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kes maskab? - MINA MAKSAN!

Saame tuttavaks - mina olengi "Appi, ma olen võlglane" ja minul ongi "kopp ees!"

Kopp on ees!

Räägime vabandamisest!

Vestlused iseendaga ehk teisisõnu ärevus ja sellega toimetulek...

Ei teagi mida teha!?

Alati maksab keegi teine....

Räägime vahepealsest ajast...

Mäng nimega "ohvrivõim"