Vestlused iseendaga ehk teisisõnu ärevus ja sellega toimetulek...

 Hei-hei. 

See on nüüd selline teema milles paljud võivad ennast ära tunda ja paljud hakkavad mõtlema, et ma olen hull. Aga no ma tunnen, et see on teema mida inimestel on vaja teada. Üleüldiselt. 

Ma olen käinud nüüd erinevate terapeutide juures. Ohvriabi kaudu, lastekaitsetöötaja kaudu ja ise makstes. Üks terapeut nägi mind läbi, ta küsis mu käest, miks ma kunagi vastuste peale ei mõtle vaid mul on need kohe varukast võtta. Ja ma nägin midagi mis on mind saatnud terve mu teadliku elu aga ma polnud kunagi märganud, et see seal on. Ehk siis vestlused mu peas. 

Inimesed on mu positiivse omadusena välja toonud mu analüüsivõimet aga ma pole kunagi teadnud kust see tuleb. Saage tuttavaks, see on "surviving mode ehk ellujäämisreziim".  Tööandjatele analüütilise töö peale parim sihtgrupp inimesi  on ärevushäire all kannatavad - analüüsitud saavad sellised riskid ja andmed sellisest küljest mille peale igaüks ei tule - nad teevad seda lihtsalt igaksjuhuks - et olla valmis. 

Kas te peate oma peas vestlusi? Ma ei mõtle siin, et nagu kuuleks hääli võimiskit aga vähemalt mina pidasin varem oma peas reaalseid dialooge nagu kaks inimest räägiks omavahel. Ma toon sellesamuse terapeudi näite - enne kui ma sinna vastuvõtule läksin pidasin oma peas maha kõikvõimalikud versioonid vestlustest kuidas mingi teema minna võiks - sellepärast olid mul oli kõik vastused varukast võtta ja ma läksin sinna juba valmis analüüsiga. Kahjuks on selle all kannatavatel inimestel tihti puudulik oskus selle infoga midagi peale hakata ja nad jäävad kannatama ärevuse ja hirmude alla, sest kuskil on triggerdatud ohutunne.

Nagu ka varasemates postitustes ma maininud olen siis see tuleb ka ebastabiilsest lapsepõlvest või mõnest minevikutraumast ja sellest, et sa ei saanud kellegagi arvestada ja kuna sellisel juhul ei tee seda keegi teine ja inimene peab iseenda turvalisuse eest seisma siis sealt areneb välja oskus annalüüsida asja IGAST aspektist ja selliselt vestlust pidades saab inimene ka teistsugust arvamust. Jah, mina küll usaldasin oma kasuema, sest ohver usaldabki oma agressorit aga ta ei seisnud kunagi minu eest välja ja ma pidin ka alalõpmata vabandama tema maine hoidmiseks siis kui tegelikult olin mina vabanduse ära teeninud. See arstiandmete näide on siinkohal väga hea, et vaatamata sellele, et minu privaatsust oli rikutud käskis ta minul avaldused tagasi võtta jne - sest tema suhe sõbrannaga oli ohus jne. 

Pealtnäha on selle seisundi positiivne külg erakordne tähelepanuvïme ja mälu. Seda mu mälu osa hindas mu eelmine tööandja väga kõrgelt kui mul kliendibaas mitmetuhande tehinguga koheselt meelde jäi. Kui ma sain silmarõõmuga tuttavaks siis peale pidu ilma alkoholita hakkasin ma talle ristküsitlust tegema ja ta küsis lõpuks, et kas ma üldse olin päriselt purjus, et mul kõik need vestlused meeles on. Aga see ei ole tegelikult positiivne omadus igapäeva elus. Kujutage ette seda mahtu infot ja detaile mida aju igapäevaselt analüüsis/märkas ja meelde jättis. See on pidev valvelolek, et kaitsta ennast läbi analüüsi potensiaalsete ohtude eest mille ilmnemise tõenäosus on peaaegu täielikult  või üldse olematu. Lisaks on see ajuke koguaeg nii hõiatud järgmiste ohukohtade otsimise ja analüümisisega, et kahjuks ei oska ega suudagi need inimesed midagi ettevõtta, et ennast päriselt kaitsta või midagi ettevõtta kui need olukorrad saabuvad. Ma ei teagi kas see seletus on üldse mõistetav? 

Ja nüüd mõege korraks inimestele enda ümber - kes koguaeg midagi igapäevast unustab? kaotab? Hilineb (Ja ma ei mõtle, et sellepärast, et tal lapsed niipalju startimisaega kulutavad), on hajevil või nagu mu vanem laps armastab mu üle nalja teha:"emme on tuulepea"? Väga suure tënäosusega on need inimesed ellujäämisreziimis. Või  nende mälu ongi kehv lihtsalt. 

Näiteks võtame olukorra, et ma lähen töövestlusele - Ma pean oma peas vestlusi potensiaalsetest variantidest kuidas mu vestlus minna võib - alustame sellest, et minu esimene mõte on tavaliselt see, et kui mina inimest ei tea siis äkki on ta mu tuttava tuttav ja talle on minust JUBA loodud mingi eelarvamus ja ta teab, kui ma olin 7 ja me käisime emaga seal üritusel ja ma kogemata peeretasin söögilaua taga. (ehk siis ma käin läbi kõik sündmused minevikust mis on valesti läinud, mille pärast ma olen pidanud vabadama, riielda saanud jne) Sealt juba kujuneb terve suur list mis võib valesti minna. Siis ma käin läbi oma peas kõik mõtted mida mult küsida võidaks  ja millised küsimused võivad tekkida mu vastuste peale (See käib konkreetselt dialoogina- ühendame selle punktiga - äkki ta teab mind kellegi kaudu ja voilaa, esimene list kahekorditus. Siis tuleb läbimõelda kõik ohud mis veel tulla võivad: nt ma sinna minnes koperdan keset teed ja murran puusaluu ja siis tuleb mingi roolijoodik kihutades - ei näe mind teepeal ja ma suren üldse ära - mis mu lastest siis saab.... Ehk siis ma juba planeerin oma marsruuti sealt kus on kõige vähem tënäoline auto alla jääda jne. See on nüüd see mis toimus mu peas. 

Aga kuidas olukord reaalsuses välja näeb: Sellepärast, et mu aju sellist paska toodab ei jõua ma ennast korralikult valmis seada, sellepärast lahkun ma kodust alles kõige viimasel minutil, unustan oma rahakoti maha - sest no rahakott ei ole praeguses olukorras eluliselt tähtis, et sellele mõelda, lähen kuskilt x-marsruudi kaudu kust ma tavaliselt ei käi ja jään vestlusele hiljaks, sest ma avastan, et sellel marsruudil on teetööd ja pidev ummik. Lõpuks olen ma nii stressis, et haisen higi järgi ja olen juurde genereerinud tekkinud olukorraga seoses veel miljon ohtu ja uskuge või mitte aga 2 korda elus on mul olnud olukord kus ma sellest stressist keeran otsa ringi ja lähen oma turvalist teedpidi, mida ma tean, koju ja langen depressiooni miks ma selline saamatu sitahäda olen. 

Kõrvalvaatajale näengi ma välja tuulepeana. Kui küsitakse:"miks sa seda teedpidi läksid, siis on vastus alati:"ma ei tea" - muidugi minu tuttavad juba teavad, et ma olin krooniline ülemõtleja ja ilmselt mu aju suutis mingit paska toota. Kui vestlused ei läinud sinna suunda milleks ma olin ettevalmistunud siis võis juhtuda, et ma hakkasoäin rääkima teemast mööda - ehk siis viisin vestluse sinna kuhu see minu peas oleva dialoogina jõudma pidi. Aga sellele mu kallid lugejad on tegelikult mitmeid lahendusi olemas. 

Esiteks - kui arst on teile ärevuse vastu kirjutanud rohtusid, siis hakake neid võtma. See on seotud ajukeemiaga ja ajukeemia tuleb esimesena korda saada - väga-väga raske, pea võimatu on niisama seda jama mida aju toodab pirdudada. Kui su aju tootab palju õnnehormoone siis sa oled väga õnnelik ja näed kõike positiivselt - kõik raskemad asjad ja teemad ja probleemid tunduvad lahendatavatena. Aga kui su aju toodab liiga palju seda hormooni mis seda ülemõtlemist tekitab, sest lapsepõlvest on sul megasuur trauma, siis nendele kes ütlevad:"lihtsalt ole positiivsem" võin ma lemmikküsimusena välja tuua"kas sa saad ülesoolatud supilt soola ära võtta? Mina ei saa oma ajust ületoodetud hormoone ka niisama välja võtta, et mõlda positiivsemalt".

Need rohud mõjuvadki pidurina sellele, et need mõtted nii utoopiliseks läheksid ja mõtted ning fookus lihtsalt lähevad ise paika. Ma tean miks ma sinna töövestlusele lähen, ma tean miks ma seal ettevõttes töötada tahan, kuidas ma neile kasulik olla saan, mida mina neilt tahan. Ma tean, et ma sõidan sinna 30 minutit ja pean kodust lahkuma x ajal, et õigel ajal kohale jõuda jne. Näete juba vahet? Ja kui siis peale rohtusid aju ei tooda sellist jama saan ma esitada endale küsimuse: "Aga miks ma selliseid asju üldse kardan ja nendele mõtlen mis olid enne rohtudis" - ning siit algab ka paranemine. 

 Ma tunnen, et need 2 aastat mis antikate retseptid mul olemas olid aga ma neid kartsin võtta on niiii raistaud aeg ja energia mida ma ei saaa enam kunagi tagasi. Mõelge, tegelikult ma oleksin võinud tänaseks väga edukas inimene olla kui ma poleks olnud ellujäämisreziimis ja sellise juraga tegelenud. 

Sellest kõgest on võmalik üle saada - sa peadki antikate kõrvale võtma ka terapeudi kes aitab sul leida need põhjused endas MIKS SU AJU SELLIST PASKA TOODAB ja oma aju ümberõpetama, sellele mis on tähtis. Sa pead oma  hirmunud sisemisele lapsele tegema selgeks, et sa oled täna täiskasvanud ja need hirmud mis sul on - ei ole realistlikud on või on äärmiselt ebatõenäolised. Sa pead suureks kasvama - ka sisemiselt.  Ärevus ongi see turvatundeta kinnijäänud väike laps/või minevikutrrauma kes/mis sa kunagi olid - aita teda sealt edasi.  See, et sa jäädki elulõpuni antidepressante võtma on ka ainult hirm - jah, see võib juhtuda küll juhul kui sa ei tegele paraleelselt põhjustega miks see ärevus on. Kui põhjus jääb lahendamata siis sümptomid tulevadki tagasi - aga nii on see iga haigusega.  See on ikka iseenda teha kas sa võtad neid aasta, kaks või elulõpuni. 

Täna ma julgen öelda, et ka ilma antidepressantideta ei ole juba kaua mu peas olnud dialooge. Kui ma tunnengi, et kellegi öeldu/mingi tegevus triggerdab minus ärevuse mingil kujul, siis ma küsin:"miks sa nii tegid/ütlesid. Vahel olen ma tundnud, et mu küsimus vajab selgitamist, et see vallandas minus ärevuse - ja see on üllatav kui paljud inimesed mõistavad seda küsimust ja järgmine kord antakse koheselt infot. 

Toon näitena olukorra kus tööandja küsib kas sul on koosolekuuumis 15 minuti pärast aega vestelda natuke. Kellel tekitaks see ärevuse? Minus tekkisid küsimused: kas midagi on tegemata? Kas ma tegin midagi valesti? Kas keegi klientidest kaebas midagi? Äkki m kogemata tegin trükivea ja keerasin käibes jama kokku.....Minul küll tekitas. Aga ma selle 15 minuti pärast seal ruumis siis väljendasin ennast kohe, et aeg-ajal olen ma ärevusega kimpus ja järgmised korrad olen saanud natuke selgema info:"Kas me saame x-teemaga seoses maha istuda korra". 

Ja nendele kes pole ärevuste/depressioonide ja asjadega hädas aga märkasid ära mingid väljatoodud sümptomid oma lähedastes tahan ma lihtsalt öelda: TE EI SAA NEID AIDATA! Ainus mida te teha saate on üritada suunata neid proffesionaalset abi otsima aga kui nad seda ise teha ei taha siis te ei saa neid aidata. Võib-olla saate neid käeotsas arstile viia ja õnnestub ja nad hakkavad nt rohtusidki võtma aga see on kõik mis te teha saate. Inimest kes end aidata ei taha ei saa aidata. Järelikult nad pole veel "seal", et seda abi vastu võtta ja sisemistele haavadele otsa vaadata. 

Ka minul oli inimene kes mind esimese lapse rasedusest kuni esimese ebaõnnestunud katseni eksmehe juurest lahkuda üritas aidata. Aga eks ta vist sai aru, et ma jäängi sinna ringi - sest mul on alati "päästerõngas". Ehk siis kui te paneksite mind päästerõngaga avamerele siis ma olin selle päästerõnagaga seal vee peal ulpimas aga ma ei liigutanud oma jäsemeid, et kaldale ujuda.  Ja kui see inimene sellest aru sai ja eemldus siis sealt käis ka kiiresti auk nii sügavasse põhja, et mul jäigi üle valid kas ma hakkan ujuma või  upun.

Enda pealt konkreetselt ütlen, et neid ei saa aidata, sest nad ei näe seda kui abi, sest nad ei tunne, et nad hädas on. Tõenäoliselt on nad oma loomulikus keskkonnas. Ainus kuidas saab aidata ongi suunata. Välja tuua, et see või teine asi ei ole okei ja uuri seda sealt või siit ja see on kogu abi mida sa saad pakkuda. Inimene peab aru saama, et tema ise ongi probleem miks tal koguaeg probleemid on.

Ma ei mäleta kust ma seda lugesin aga see oli võlablogi ajal ja ma tundsin ennast väga puudutanud sellest lausest aga ma nõustun ka sellega:"ära kiirusta inimesi sita seest välja aitama - see võib nende loomulik keskkond olla" 

Kui sügavae enda sisse sa oled valmis vaatama, et juba homme saaksid olla õnnelikum kui täna? 

Päikest!