Samal ajal tark ja tugev aga loll ja nõrk

 Tere-tere. 


See neetud kaheastmeline autentimine - ma nimelt suutsin ennast välja lukustada oma kõikidest kontodest sellepärast. Ja siis alla tõmmata peaaegu 500GB andmeid, kus mul võti peidus oli.  "ainult mina suudan" repertuaarist teema aga sain ikkagi korda. 

Igatahes, tänaseks on käimas mul "härraga" kohtulahing ja ma ei suuda ära otsustada, kas ma olen tark ja tugev või loll ja nõrk. Võibolla võtaksin seda edaspidi kokku sõnaga:"idioot" aga kasutan enda vabanduseks väljendit, et "mõistus pole oma teha". 

Samal ajal see millist jõudu, energiat ja julgust võttis vägivaldsest suhtest lahkumine ei saa sõnadega kirjeldada.  Eriti kui peamiselt seisneb vägivald vaimsel tasandil ja iseenda mõistuses kahtled. Kui sa pole enam isegi kindel  kust algab hirm ja lõppeb reaalsus. Vaimselt oli see nii raske, et ma peaaegu ei mäleta seda perioodi. On üks hall udu kus stressitase oli nii suur, et ainus eesmärk oli sisuliselt päev üleelada. See on TUGEVUS.  Kui palju kordi oli neid momente kus lõputu õudus (ehk koju tagasi minemine) tundus lihsam kui see õudne lõpp. Aga ma pidasin vastu. Ma elasin üle. Ma ei andnud alla ega läinud tagasi. 

Ma lõin omale sellise tugivõrgustiku, millest ma teadsin, et ma ei murra ise läbi ja ei lähe koju tagasi, sest mius oli see väga tugev tunne, et ma ei saa tagasi minna teiste pärast. Lapsest saatis mind ju kasvatati, et minu tunded ei ole olulised. Aga kui ma juba abi palusin, siis ma teadsin, et ma ei julge enam sellepärast tagasi minna, et mitte aitajaid alt vedada. Seega ma võtsin kuulda kõik nõuanded ja tegin politseisse avalduse - mis oli meeletult raske, sest oma peas ma olin harjunud pisendama neid asju. Oleksin ma ise oma suu kinni hoidnud....oleksin ma ise paremini teinud, ma ise olen süüdi x ja y.... Minus oli ka tugevalt sees see süütunne, et peale selle, et ma ise olen süüdi reageerin ma üle. Need hetked kus tunudb, et asi ei olnud tegelikult hull tulevad tagasi-ja tagasi ja tagasi. Koos süütundega. Ma pidin jõudma oma jutuga sinna, et ma tegin need avaldused, ja fikseerisin asju ja võtsin nõuandeid kuulda. Mulle öeldi:"Sa hakkad tulevikus kahetsema." "kui sa tugevamaks saad, siis sul läheb x ja y asja". See on TARKUS, et ma seda tegin.  Mul ei oleks mitte midagi. Mul oleks praeguseks ainult mälestus sellest, et oli raske ja mul poleks enda kaitseks mitte midagi kasutada. Ja mu terviseregister ütleks, et ma olen ise ebastabiilne ja katki. Aga tänu sellele, et ma pidasin vastu kõik manipulatsioonid ja hirmud et avaldusi tagasi võtta - on mul näidata ette, mis tegi mu katki. Ja ma saan seda kasutada, et võidelda teise inimese katkiminemise eest.  

Nüüd vaatame kuidas ma neid avaldusi ja asju tegin. Ma mäletan ühest kriminaalasja vestlusest (ei mäleta enam kas see oli prokuröri või uurijaga ja ei mäleta täpset küsimust) aga minu vastus kõlas umbes nii:"Ma tahan, et ta vastutaks oma tegude eest ja ma ei taha sellest rohkem mitte midagi teada. Ma tahan seda lihtsalt unustada." Ja see on NÕRKUS.   Mul oli neid asju raske uuesti ja uuesti läbielada nendest rääkides ja neile mõeldes. Although ma leierdasin neid asju  tegelikult siiski ise veel väga pikka aega aga kui konkreetselt rääkida kirminaalasjast siis mul oli ka hirm mis teiselt poolt tulla võib. Ma tundsin end nii suure reeturina, et ma seda avaldust tegin, et ma tahtsin, et kõik ruttu läbi saaks. Ja nii lõppes meie kriminaalasi Kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määrusega. Ma mäletan väga täpselt, et enne kui ma vastasin, et ei soovi sellest rohkem midagi teada siis mulle seletati lahti mida mult küsiti, sest ma küsisin:"mida see tähendab". Mul tekkis selle seletuse peale kananahk ihule, sest ma kujutasin ette "härra" ravukat nägu ja ilmselge vastus oli, et ei soovi midagi teada.

Põhistamata määrus tähendab seda, et kõik põhjendused võib esitamata. Well, mul tegelikult oleks nüüd vaja, et kõik oleks ära põhjendatud. Ma tahaks seda nimetada lolluseks, aga jään nõrkuse juurde ja võtan omale selle krediidi, et vähemasti eksisteerib see põhistamata määruski. Kahuks maksab see nõrkus mulle täna mõtetult aega (ja juristiraha). Ma koguks iseenda jaoks täna võimalikult palju infot, sest mul on seda täna vaja. Aga selleasemel pean ma miljon taotlust tegema sajasse erinevasse kohta, et materjal kätte saada.

Reaalselt kui ma saaksin täna istuda uuesti seal prokuröri kabinetis ja tutvuda toimikuga, siis ma istuksin seal paberi ja pliiatsiga ja kirjutaks omale ülesse dokumendi nr + paneks sellele sisu pealkirja. Ma teaksin vähemalt täpselt mis seal on ja oleks juba avalduses saanud selgeid viiteid teha. Selleasemel peame me nüüd alustama sealt, et uuesti toimikut näha, sest ma ei pööranud tähelepanu detailidele ja juristile ega kohtule ei piisa vastusest:"midagi sellist seal oli". Kui sa kunagi pead seda teekonda läbima, ära luba endale seda nõrkust. Neid asju läheb mul nüüd tõesti vaja nagu mulle juba siis öeldi ja kahetsemise asemel olen ma tänulik, et ma tegn need ära lihtsalt sellepärast, et öeldi, et tark oleks teha. Aga natuke kirun end, et ma selles osas nõrk olin.

Ja nüüd me jõuame sinna kus ma loll olen. Nagu ka varem olen öelnud, siis reaktsioonid, reaktsioonid, reaktsioonid. Polnud inimest, kes poleks mu kõrval olnud ja öelnud, et ma ei reageeriks tema katsetele manipuleerida, hirmu tunda, jne. Ma lihtsalt ei osanud ega suutnud. Ja see on RUMALUS. Ma räägin siin vaimsest vägivallast. Ma ei räägi siin füüsilisest kus sul jäävad sinikad ja tõenduseks saad pildi sellest teha.

"Härral" lihtsalt on selline loll komme, öelda mingeid lambiseid teemväliseid asju/viiteid/etteheiteid. Ja kui lugedes tekib küsimus, et kuidas see millegagi üldse seotud on, siis paar kirja hirjem tuleb välja miks ta x või y asja ütles paar kirja tagasi. Nüüd ma näen mustrit, et ta alustab selliselt uusi teemasid koguaeg. Niimoodi vaikselt. Ja tekib tema ütles ja tema ütles olukord. Ja no niiiii raske ja TÜÜTU oli nüüd sellest mingi normaalne asi kokku panna, ilma, et seal olekski mingit raamat kirjavahetustest. 

Aga sellest veel raskem on see, et needsamad minu reaktsioonid. Need kus ma emotsionaalsemalt reageerisin. Tema kougib need välja ja me lõpuks paneme ikka kokku raamatut kes mida ütles. 

Üllataval kombel olen ma väga üllatavalt rahulik. Ma lihtsalt tunnen, et kõik võitlused on peetud ja nüüd tuleb kokkuvõte teha ja punkt panna. 


Teie Loll. 







 






Kommentaarid

  1. See viimane ei ole lollus!

    Manipuleerimise läbi nägemine nõuab endaga väga heas seisus olemist, emotsionaalset tasakaalu, aga selle puudumine ei ole lollus. See on teise poole pikaaegse manipuleerimise tulemus, et ta sind reaktiivseks suudab muuta. Kõik lahendamata traumad ja kogunenud ebaõiglus, mis tammi tagant valla pääseb.

    Ajaga läheb see paremaks, aga ka praegu annad ennast parima, milleks võimeline oled.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pean nentima siinkohal, et need etapid on pigem olnud väga hüppelised mitte nägemisest sisuliselt "paranoiani" - ehk siis täiesti teise äärmusesse kus otsin iga sõna tagant tagamõtet.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kes maskab? - MINA MAKSAN!

Saame tuttavaks - mina olengi "Appi, ma olen võlglane" ja minul ongi "kopp ees!"

Kopp on ees!

Räägime vabandamisest!

Kuidas ma oma majandusliku iseseisvu ise käest andsin!?

Vestlused iseendaga ehk teisisõnu ärevus ja sellega toimetulek...

Ei teagi mida teha!?

Alati maksab keegi teine....

Räägime vahepealsest ajast...

Mäng nimega "ohvrivõim"