Loeme kokku eelmise aasta "tibud"

 Hei-hei. 

Head uut aastat kõigile. 

Eelmise aasta lõpus sain ma elu käest "kontrolltöö" ja siia ei jõudnudki. Siis juba oli aeg tibud kokku lugeda ja pidada plaane ja läbirääkimisi selleks aastaks. Aga alustame algusest peale. 

Te teate isegi, et ma olen isna emotsionaalne inimene - seega minu jaoks tähtsad need "hetked". Ja ma mäletan koi saabus see heck, kus ma reaalselt tundsin:"Nüüd ma olen valmis lahti laskma. Ma olen andestanud, kasvanud, õppinud ja ma olen lihtsalt valmis lahtilaskma". Ja reaalselt saadab mind vabadus kui ma mõtlen mida ma võiks tunda kui ma mõtlen asjadele "minuga juhtunud on" jne. Minuga on juhtunud ainult üks asi - ÕPPISIN ja sellega kaasneb kuidagi nii uhke tunne. Ei mingit viha, kurbust, midagi. Kui ma mõtlen sündmustele, siis need ei tekita ühtegi tunnet. Aga kui ma mõtlen milline tee on läbitud ja õppetund saadud, siis valdab nii uhke tunne. 

Muidugi pidi elu mulle kohe ka "kontrolltöö" saatma. Ma ei tea, kas keegi mäletab aga ma olen marninud silmarõõmu. Igatahes kui me tuttavaks saime ja ta mainis "tahaks x või y-t" siis sai ta sai mulle kohe ka etteheita, et miks ma kohe püsti tõusen ja ma pole ta sibi ja ta saab end ise teenindada. Kuigi ta ka naeris paraleelselt mondde asjade üle, et see on nii nunnu kuidas ma ennast ja oma piire kehtestada üritan. Aga ta on reaalsemalt kõige kannatlikum ja rahulikum inimene keda ma kunagi kohanud olen. Arutada ta ka eriti asju ei tahtnud ja seega me lihtsast kulgesime koos ilma tulevikuplaanideta ja väljavaadeteta. Ma võtsin seda nii, et ju ma kohtasin teda sellepärast, sest eld andis mulle võimaluse rahulikult võtta ja oma haavu lakkuda ja terveneda.  Kui oli soavi veetsime koos mega ja kui oli vaja puhkust siis ma sain kodus olla. Ja kui see läbitud küll siis näeb kuhu elu liigub. 

Suhteliselt kohe peale seda kui ma olin valmis laskam vanadest asjadest, mis minuga juhtusid, esitas mulle seesama silmarõõm terve rea etteheiteiteid mida ta OOTAS minult ja mida ma OLEKSIN võinud teha. Seesama silmarõõm kellega olime kulgenud ilma kindlate plaanideta aga kes oli alati nii toetav ja alati pühkis pisarad ära. 

Mis ma öelda oskan - kontrolltöö edukalt läbitud. Kuna mu blogi sai alguse raha teemal, siis ma toon välja ainult asjad mis olid rahaga seotud. Panen kirja nii, et tema argument ja minu vastus: 

"Sa kasutad mind ära, sest sa ei aita "kulusid" - "Seni kuni me ei aruta tulevikuplaane DETAILSELT läbi koos rahaasjadega ja ma hoian oma elu paraleelselt püsti, ma ei hakkagi sinuga kulusid jagama enne kui me meid asja ei Aruta, sest kaste majapidamist ma ülevalpidama ei hakka" 

"Sa oleksid suvilasse pidanud õunapuud/taimed eelmine suvi ära ostma ja istutama" - "Mille kurade pärast ma seda oleksin pidanud tegema kui sa tegid hästi selgeks, et sina ei abiellu kundig, sest sa ei soovi oma vara jagada. Mul pole mingit põhjust panustada sinna, see on sinu projekt." 

via GIPHY

Ühesõnaga seal oli ka tensie teemasid ja see vestlus lõppes meil esimesel korral nii: "Ma ei plaanigi olla sinu ema, sinu köögikata ega kulutada oma aega ja energiat AINULT sellepärast, et sina tahad. mul puudub igasugune turvatunne ja põhjus MIKS ma peaks sinu osově täitma. Need ei anna mulle mitte midagi. 

Vana mina oleos end pahasti tundnud ja rääkinud mingist tingimusteta asjast. Tingimusteta võib armastada aga tingimusteta ei pea teise jaoks middags tegema. Ühekorra ma sellesse ämbrisse astusin. Aga sekond tõstsin pea kuklasse ja kõndisin cinema. 

Mingi hetk sain ma väga siira vabanduse - ilma igasuguse manipulatsioonita ja tühjade lubadusteta - lihtsalt vabanduse, et mu sõnum jõudis kohale ja sain õhtusöögikutse, et me saaks neid asju arutada. 

See õhtusöök lõppes nii, et ma vihastasin, et "sa ei saanud ju tegelikult mitte midagi aru mida ma sulle öelda üritasin." Mul hakkas ausalt öeldes teenindajast kahju, sest kui ta nägi, et ma ennast riidesse panen siis ta tuli ruttu kohale, kartes vist külmaarvet - aga ma olin nii pettunud, et ma lihtsalt lahkusin sõnadega:"ootan sind autos". 

Teate kuidas see õhtu lõppes? Ma kohendasin oma uue aasta plaani - st me võtsime ennast "paljaks" ja panime plaanid paika ja jagasime raha ja selle kasutust, kontod-kust sinna raha tuleb-ja kutu ta läheb-ja mis saab sellega mis ale jääb. Paika said ka "vahepeatused" kui me oma eelarved ja plaanid üle vaatame ja meid kohendame. 

Nüüd tuli nalja moment.  Meil jäi eelarvesse söögipeale 500 eurot. 

Mina ütlesin:"see mis üle jääb võiks minna sinna" - tema vaatab mind nagu opakat - "mis üle jääb? 500 eurot söögirahaks on vähe". Kohe näha, et üks on olnud pikalt poissmees ja 3k klubis ja teisel on seljataga ajad kui söögiraha oli 16eurot nädalas. 

Mitu tundi kestev detailne aruetlu - nii rahaasjadest kui muudest teemadest. Lõpuks kuulsin ka ära lause, et teine on nii uhke mu üle, et ma ei üritanud ennast kehtestada vaid PÄRISELT tegin seda. Sest tema poleks kunagi arvanud, et oma pangakontot naisterahvale näitab. Aga teate kui UHKE ma ise ENDA üle olen? See on naga "ISTU, 5+!". Ja kontrolltööks nimetan ma seda sellepärast, et me mõlemad tegelikult pidime mingitest "oma asjadest" üle astuma. 

See on kõige suurem tibu mis on koorunud ja mida estilada saan. Järgmine nädal saan teise tibu esitleda - lihtsalt kuna ta on koorunud 98% aga jale on veel koore sisse kinin jäänud, siis seda veel igaksjuhuks ei avalda. 

Aga no uskumatu kuidas kõik paika loksus nii kui ma olin sisimas PÄRISELT valmis lahti laskma vanast, kontrollör edukalt läbisin. Varasem tunne:"mis hoiab mind kinni, tahaks edasi liikuda aga ei suuda/ei saa/ ei õnnestu" loksus ise nii paika (Ja siin ma mõtlen seda teist tibu mille salg veel natukene kinni on" aga on seotud sellesama nartsissitliku psühhopaadiga läbi kelle elu mulle sellaseis õppetunde saatis. 

Teie Loll.