Teate, mul tegelikut polegi suurt midagi öelda - üks tibu on millest rääkimist edasi muudkui lükanud olen on peaaegu täiesti koorunud ja ma tahtsin teigea praegu lihtsalt VIBE'i jagada. Ja no nagu arvata oskate, siis ma postitan siia lihtsalt mitmeid VÄGA HEA vibega muusikat. Kui te vaatate neid lugusid üle, siis kujutage omale lihtsalt ette, kuidas ma lihtsalt mööda tuba ringi tantsin nägu peeretamas ees, nagu hambad ei mahuks suhu ära. Ja kuna need on tegelikult ka kõik sellised manifesteeriva sõnumi ja vaibiga lood, siis ma kujutan neid lugusid siia pannes ette, et selle kuulaja teeb sama - tantsib mööda tuba ringi. No vähemalt nägugi peeretab peas. (Muusika) maitse üle ei vaielda aga VIBE üle ka mitte.
"You ever heard the word pronoia?
It`s the opposite of paranoia. PRONOIA.
The belief that the world conspires in your favor.
I wake up like "I don't chase I attract" Universe has got my back La la la lucky me Must be my energy I decided it's a fact Everything I want I have La la la lucky me Must be my energy
Right now I have taken all that I am And I forgive you, and I forgive you For all that you are I hope that life is good (I hope, I hope) In a way you haven't been good (I hope, I hope) I hope that she is kind (I hope, I hope) Even though you haven't been kind
Ja viimasena panen siia selle loo, millest see eespoolne lguse sai. Ühesõnaga ma olen jagu saanud -ehk leidud põhjused) nendele tunnetele millest eelmises postituses rääkisin. Ja siis mu silmarõõm keda siin maininud on suutis mind jätta olukorda kus mina tassisin koos naabritega 3-korruselt diivanit alla. Hea, et aabridki aitasid. Ja tema vaatas diivanilt kodus telekat. Ja sellest sai väga lihtne bye-bye. Elu on vahest nii naljakas - ma muideks arvan, et see kohtumine selle inimesega oli minu "kontrolltöö" kas ma ikka olen õppinud enda väärtust- seepärast mul temaga kohtudes ilmselt tekkiski tunne nagu ta oleks mind oodanud. Ja mul on reaalselt TUNNE nagu ma oleksin mingi eksami läbi teinud. Ma ei olnud isegi peale ARKI sõidueksamit nii õnnelik ja seda ma pidin kolm korda tegema. Ma tunnen ennast tõesti väga hästi.
And kids thats how Cinderella snapped
I don't need no prince to save me I'm a goddamn CEO Don't call me "Baby", equal pay me Snow White said you tried to kiss her So I'll just buy a new glass slipper and Burn your castle down And kids, that's how Cinderella snapped
Ehk siis kui sul on halb päev, siis pane oma list kokku, mis tõstab su VIBE lakke.
Hei-hei! Lähisuhte vägivalla teema on NII-NII suur ja lai, et ma panen siia vahepeal ka teisi sellega seonduvaid teemasid. Ja enamus ajast jäävadki need olema nagu eelmistest postitustest välja tuli:"maa ise olen süüdi, et minuga sellised asjad juhtuvad" AGA "ma ei süüdista ennast, sest need tulevad lapsepõlvest kui ma ei saanud midagi teha, sest ma olin alles laps ja ma olengi lihtsalt rumal inimene." Igatahes, see on praeguseks viimane rahaga või võlgadega seotud postitus. Nagu te pealkirjast aru saite maksan ma taaskord midagi - seekord siis maksan ma kiirlaenude asemel riigile oma vanemahüvitist tagasi. Igatahes kuna mu eesmärk on see, et ohvrid hakkaksid nägema agressiorite mustreid siis ma alustan täiesti algusest - rasedusest, Kui ma rasedaks jäin - see oli poole aasta jooksul kolmas!!! kord. Esimene kord me otsustasime koos, et teeme aborti. Peale seda jäin ma väga-väga ruttu uuesti rasedaks - seal oli nii väike vahe, et ma pidin minema spiraali paigalda
Hei-hei. Kell on mingi 4 öösel ja ma ei saa magada. Ma olen lihtsalt vihane, tüdinud ja peas keerleb nii palju mõtteid. Ja ma mõtlesin, et ah mis seal ikka, tutvustan teile ennast ja jään lootma, et kui me kokku jookseme, siis te teete näo, et te ei ole mu blogisid kunagi lugenud ja ei tea minust nii palju isiklikke asju mida ma võlablogis jagasin. Saame tuttavaks - mina olengi "appi, ma olen võlglane" ja mul täiega päriselt ongi kopp ees! Mina olengi see, kes oli kaelani võlgades. Ja mina olingi see kes lasi endaga nii pahasti käituda. Mina olingi see kes kaotas ennast täielikult ära, sest andis enda hääle ja arvamuse. Aga ma olen ka see, kes korjas oma viimased jõuriismed kokku ja kaevas end kogu sellest supist välja. Ma olen see, kes vaatas nii sügavalt enda sisse, miks ma olen lasknud asjadel selliselt minna, et sellest võiks lausa pimedaks jääda. Ja ma olen teinud endaga nii suure töö, et minuga selliseid asju enam kunagi ei juhtuks. Kui ma pean selle tsirkuse lõp
Hei-hei. Ma olen üritanud olla rahulik, mõistev, vastutulelik aga teate mis? KOPP ON EES!!! Nii nagu oma võlgadega, hakkan ma nüüd vastu võitlema sellele psühhopaadile. Ja ei, ma ei kavatse teha siin mingit laimukampaaniat aga ütlen kohe ära - meilivahetusi näete te siin kindlasti! Ma teen seda neljal põhjusel: 1) Mul on vaja see enda seest välja saada 2) Ma loodan, et keegi kes on sarnases olukorras saab ka tuge 3) Mu kannatus on katkenud ja ma ei vali enam vahendeid 4) Mul pole tänaseks enam muid vahendeid alles Mis mind sellist otsust pani vastu võtma? Viimane juhtum tekitas minus tunde, et ainus võimalus see lahing võita on siis kui üks osapool meist kolmest surnud oleks - teise variandina see avalikkuse ette tuua. Ehk siis viimane juhtum kõlaks kokkuvõttes nii:"Kas te teate mis tunne on olla haige lapsega kodus ja mõelda, et sa oled nüüd sisuliselt lapserööviga tagaotsitav?" Mina tean. Kogu see olukord ajas samal ajal naerma tegelikul
Hei-hei. See nüüd on nii absurdne näide mis ma teile siia toon. Eriti absurdseks teeb selle see, et ma leidsin end üks hetk olukorras kus ma olin ise korraga agressor kui ohver. See juba kõlab absurdsena. See kõik on jabur ja absurdne. Igatahes, alustame sellest, et meesterhvast ligemale 30-eluaastale kolib sisse pooltäis spordikotiga ja ma leian talle vabanduse, et üksik hunt ja no pole põhjust olnud "juuri maha panna" aga no see: Okei, pole liitumist teinud aga no miks sa täiskasvanud mees omale kõneaega ei saa laadida ise? Ma seda lippu nägin - aga see värviti mu silme ees valgeks. Nimelt kuna härra välismaal töötas, siis kukkusin ma nagu Alice imedemaal sinna lõksu, et välismaal ülekanded toimuvad mitu päeva jne. Aga no kas mu loll aju selle jutu sees ka loogiliselt mõtles, et tal on eesti pangakonto ja eesti teenuspakkuja? No ma ei oska muud öelda, et loll on loll olla. Ja see ongi see lõks! Mul on selline komme, et ma ei luba endale välja teha midagi mid
Hei-Hei. See Audis on pigem neile suunatud kes mu võlablogile kassa elasid. Igatahes eelmine postitus oli ühest koorunud "tibust" kes kandis nime "õppisin ennast kehtestama ja ei leppinud vähemaga kui sellega mida õigeks pean" või "olen õppinud enda (seisukohtade) eest seisma", sest no see on üks peamisi põhjuseid miks ma sellisesse olukorda sattusin oli "väärastunud minapilt" kes uskus, et ta pole midagi väärt. Aga siin on teile teine koorunud tibu. Ma olen 2k klubis!!!! Ja täiega uhke enda üle. Okei, tegelikult ma tean, et kui ma ei oleks nii kehvasti partnerit valinud, siis ma oleks siia juba varem jõudnud aga no see päev on käes. Ja eriti heaks teeb meele teadmine, et vahet pole istegi kas arvestada seda netos või brutos. Mul tekitab judinaid kui ma teatud olukordades leian end bottelt, et varem ma oleksin x või y olukorras "jah" või ei oleks lihtsalt julgenud "ei" öelda. Ehk siis ma olen NII-NII tänulik, et oli inime
Hei-Hei. See on ohver-agressor suhtes minu hinnangul üks kïge tähtsam teema millele tähelepanu pöörata. Vabandamine on üks asi läbi mille ohver teeb ennast väiksemaks ja agressori suuremaks. Seda saaks ka vastupisielt sõnastada aga oleme ausad - nagu ma juba varem olen öelnud, siis agressor tegelikult "ei vali" oma ohvrit. Ta peatub seal, kus tal lubatakse peatuda. Ja ma teen kohe siin postituse alguses ettepaneku:LÕPETAGE VABANDAMINE! Miks ja kuidas selgub postituse käigus. Kahjuks on taaskord kõik kõigega seotud ja üritan seda lihtsalt kuidagi kokkuvõtta ja teemast mitte väga lailivalguda. Kui keegi teie ees vabandab või teie kellegi ees vabandate, kui palju te pöörate tähelepanu sellele KUIDAS seda tehakse? Hääletoon/Sõnastus/kehakeel.... Alustan siis natukene leebematest näidetest: Ükskord mu noorem laps tegi külmkapi lahti ja ei pannud kinni. Aga lihtsalt juhtus nii, et niikui mina seda kinni panema hakkasin ilmus tema väike peake täpselt ukse trajektoorile ja ta s
Hei-hei. Pole ammu olnud siin. Mis siin ikka - ma ei oska kirjutada midagi. Mu elus valitseb rutiin. Ma olen selle üle väga tänulik. Sellist sisemist rahulolu iseendaga ja eluga ma kogen elus ilmaselt esimest korda. Vahepeal on toimunud esimene kohtuistung. Väga-väga sürreaalne kogemus oli see. Ütlen etteruttavalt, et midagi veel pole läbi ega otsustatud ja sellepärast ma detaile ei jaga täna veel. Aga räägin sellest päevast natuke. Igatahes avaldus ei tulnud väga hea. Mu jurist ei olnud üldse motiveeritud ka ja too hommik veel rääkisime telefonis ja ta ütles, et meil ei ole eriti tugev case ja ma peaks leppima x ja y asjadega - minimaalsega. Mul oli kodus veel isegi peale juristi kõnet hinges täielik rahu. Ma olin nagu "kõik mis peab tulema, see tuleb" Siis kui juba teel olin ja poolel teel meenus, et dokument on "MUST BE" ja ma jätsin rahakoti koju oli hetk kui midagi muutus ja ma täiesti nutsin, et "okei, ma panen relvad maha, ma lepin selle x ja y -mii
Hei-hei. Ma nägin täna sellist und, mis pani mind mõtisklema teismeea kahtlase seltskonna peale kus ma liikusin. Kui ma olin 14 jsaadeti meid suvelaarisse, kus mulle eriti ei meeldinud. Ma jõudsin sinna 2 päeva hiljem ja mul oli raske kuhugi sissesulanduda. Ma helistasin emale mitmeid kordi järgmiste päevade jooksul, et mul on seal väga halb olla ja ma väga-väga tahaksin, et ta mind koju lubaks. Mind päästis sellest raagrist 4 päeva hiljem meeletu kõhuvalu ja oksendamine. Ma helistasin siis emale, et laagri õde kutsus mulle kiirabi ja tõenäoliselt on tegu pimesoolega. Ta lihtsalt karjus mu peale, et temagipärast võin ma ära ka surra ja lülitas oma telefoni välja. Nii ma läksin oma elu esimesele operatsioonile üksinda. Väga hirmus oli - ma ei teadnud mida narkoosistki oodata. Kui mulle mask ette pandi, siis kõlaks mu viimane mõte umbes nii:"Ma PEAN üles ärkama (ehk siis ei tohi ära surra), sest muidu on ema väga õnnetu, et tema viimased sõnad mulle olid, et ma võiksin ära surra.&
Hei-hei. See on nüüd selline teema milles paljud võivad ennast ära tunda ja paljud hakkavad mõtlema, et ma olen hull. Aga no ma tunnen, et see on teema mida inimestel on vaja teada. Üleüldiselt. Ma olen käinud nüüd erinevate terapeutide juures. Ohvriabi kaudu, lastekaitsetöötaja kaudu ja ise makstes. Üks terapeut nägi mind läbi, ta küsis mu käest, miks ma kunagi vastuste peale ei mõtle vaid mul on need kohe varukast võtta. Ja ma nägin midagi mis on mind saatnud terve mu teadliku elu aga ma polnud kunagi märganud, et see seal on. Ehk siis vestlused mu peas. Inimesed on mu positiivse omadusena välja toonud mu analüüsivõimet aga ma pole kunagi teadnud kust see tuleb. Saage tuttavaks, see on "surviving mode ehk ellujäämisreziim". Tööandjatele analüütilise töö peale parim sihtgrupp inimesi on ärevushäire all kannatavad - analüüsitud saavad sellised riskid ja andmed sellisest küljest mille peale igaüks ei tule - nad teevad seda lihtsalt igaksjuhuks - et olla valmis. Kas te p
Hei-hei Kuni ma jõuan endas selgusele mis oleks parim võimalik lahendus (eelmise postituse kohta) siis ma otsustasin teile rääkida mis vahepeal juhtunud on. Kui ma alustasin võlglase blogi, siis mul oli ainult üks eesmärk - võlad tasutud saada. Seega kui kõik järjepeale sai - jah, ma olin oma isiksuse ära kaotanud (vähemalt ma arvasin nii), aga ma kaotasin selle kadunud isiksuse ka ära. Mul polnud ühtegi eesmärki enam. See võlgade tasumine oli kuumaksete ja ajaküsimus. Aga ma ei teadnud mida edasi teha. Kuidas edasi minna. Mis mulle meeldib üldse? Ja mu keha koos ajuga lülitasid ennast välja. Ma lihtsalt kulgesin - isegi töölt tulin ära. Chalice ütleb oma laulus:"elan mitte ei võta ruumi" ja ma tegin täpselt vastupidist mingi aeg. See oli reaktsioon. Ma olin olnud nii pikalt "ellujäämisreziimis" (ingl.k "survival mode"), et kui selleks enam vajadust ei olnud siis lülitas mu keha ja aju ennast välja. ("shut down"). See on tegelikult sellistel
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar